Lootusetus

13. "Unusta ta."

Oli möödunud juba nädal. Selle aja sees ei olnud ma teinud midagi muud, kui söönud, teleka ees lesinud ja Rickiga x-boksi mänginud. Sedagi vaid poisi soovil.

"Hope, sa ei saa igavesti selle Adami peale mõelda. Unusta ta."

"See pole nii lihtne."pomisesin ma.

"Saa lihtsalt aru. Me tahame sind vaid ohtude eest kaitsta. Me ju hoolime sinust."

"Jah, ma saan aru. Teda pole nii lihtsalt võimalik unustada."

"Tead mis? Lähme Nathani poole. Ma helistan talle, et sind on vaja lõbustada."

Rick läkski helistama ja ma jäin aknast välja vaatama. Täna oli eriti halb ilm, mis tuju ka alla nulli viis. Juba hommikust saati oli sadanud meeletut vihma.

"Nathan on nõus meid vastu võtma. Emmett ja Caleb on ka seal. Julia on samuti."

"Hea küll. Lähme siis."otsustasin ma.

"Tore."

***

Rick peatas auto Nathani ja Julia maja ees ja ma astusin välja. Vihma kallas ikka veel nagu oavarrest ja ma koputasin ruttu poisi uksele, et tuppa sooja saada.

"Hei."tervitas mind Julia ja lasi mu sisse.

"Hei."vastasin.

Järgmisena tuli suure jooksuga tuppa Rick ja raputas oma pead, mille tagajärjel me Juliaga märjaks saime.

"Rick, vaata ette."pahandas Julia.

"Vabandust."

Läksime edasi elutuppa, kus istusid Nathan, Caleb ja Emmett. Caleb ja Emmett vahtisid telekat ja karjusid millegi peale. Läksin lähemal ja nägin, et poisid vaatasid jalgpalli. Miks ma kohe selle peale ei tulnud?

"Muidugi jalgpall."kommenteerisin ma.

"Mis sul jalgpalli vastu on?"küsis Caleb.

"See on nii igav. Lihtsalt mehed, kes taovad palli ja üritavad seda väravasse saada."

"Sa lihtsalt ei mõista seda, Hope."ütles Emmett.

"Ei mõista tõesti."nõustusin ma ja pidin kõrvad kinni katma nende järjekordse kisa eest, kui üks mees oli värava löönud.

Istusin kööki laua taha ja nägin Nathanit seal kitarri mängimas. Taaskord oli viis kuidagi kurb.

"Hei."ütlesin ma.

"Hei."vastas ta naeratades.

"Tohin ma proovida?"küsisin ma.

"Oskad?"küsis ta, kuid vastust saamata ulatas ta selle siiski mulle.

"Ei, kuid ma tahan proovida."

Nathan näitas mulle täpselt ära, kuidas mu sõrmed peaksid olema ja ma proovisin mängida. Tulid välja vaid suvaline viis.

"Sa vajaksid natuke lihvimist."ütles poiss ja ma andsin kitarri talle tagasi.

"Kas sa õppisid ise?"

"Mõni aeg jah, kuid kuna ma tahtsin paremin mängida, siis mõtlesin ikkagi muusikakooli minna."

"Sa mängid väga hästi."ütlesin ma.

"Tänan."ta saatis mulle taas ühe naeratuse.

"Noh, mis kudrutamine siin käib?"Caleb astus kööki ja võttis külmkapist omale õlut.

"Caleb."ütlesin ma pahaselt. See veel puudus, et tema hakkas ka meid paariks pidama, nagu Emmett seda esialgu arvas.

"Mis on? Ma tegin nalja, karvapallike."

Karvapallike? Kas ta kutsus mind just karvapallikeseks?

"Ära pane teda tähele. Ta paneb kõikidele imelikke hüüdnimesid."

"See oli tõesti imelik."