25. "Ma pole sugugi põnevil."

1.4K 144 6
                                    

Kuna see eelmine peatükk ei tulnud just kõige parem ja ma polnud sellega üldse rahul, siis ma tegin selle täiesti ümber.

Minge visake pilk peale ka mu uuele raamatule "Varjaja", mis osaleb kirjandusvõistluses :)

"Hope, meile tulid külalised!"

Ajasin ennast voodist välja, sulgesin raamatu ja panin kähku riided selga. All olid Nathan, Emmett, Caleb, Taylor ja Julia.

"Hei."tervitasin neid.

"Tšau. Me tõime külakosti ka."

"Rick rääkis meile, et te vanemad läksid kogu ööks sünnipäevale."ütles Caleb.

"Miks mina ei tea seda?"

"Muidugi sa ei tea, kui sa aint oma toas oled ja unistad."

"Kogu ööks oleme me omapead?"küsisin ma. Millegipärast mulle see mõte ei meeldinud.

"Just, me saame pidu panna." lausus Taylor, kes oli ilmselt kõige rohkem põnevil.

"Ma pole sugugi põnevil."pomisesin ma oma nina alla.

Asi polnud üldse neis. Asi oli selles, et kui nad jooma hakkavad, jäävad nad ju purju ja mulle ei meeldi olla purjus noortega samas seltskonnas. Keegi peab pea kainena hoidma ja suutma hoida teisi kontrolli all. Täna olin selleks ilmselgelt mina, kuna kõik kavatsesid jooma hakata.

"Me tõime süüa ka!"lõugas Taylor ja pani kolm suurt krõpsupakki elutoa väiksele lauale.

"Lisaks sellele tõime me kaasa ka kolm õudukat."ütles Julia ja võttis kotist välja kolm plaati.

Istusin maha ja Taylor istus mu kõrvale. Poisil oli juba õllepudel käes ja ta jõi sellest ahnelt.

"Mida me vaatame?"küsis Julia. Ta lehvitas plaatidega meie silme ees.

Tükk aega vaieldi filmi üle, kuna lõpuks otsustati "Saagi" kasuks. Olin kuulnud, et see oli päris õudne, seega ma just ei oodanud selle vaatamist.

>>>

Istusin juba tükk aega oma toas ja lugesin raamatut. See õudukas polnud ikka minu teema ja ma ei tahtnud seal olla. Seega olin õiget hetke oodanud ja oma tuppa peitu pugenud.

"Hope, tule alla. Me hakkame pudelit mängima."ütles Nathan. Tundus, et tema oli pisut rohkem kainem, kui teised.

"Hea küll."

Panin raamatule järjehoidja vahele ja läksin poisi järel alla. Teised istusid juba ringis ja nende keskel oli pudel. Istusin Nathani kõrvale maha.

"Mina alustan!"karjus Taylor.

Ta pani pudeli keerlema ja see jäi esimesena Calebi peale, kes oigas. Muigasin.

"Tõde või tegu?"

"Tõde."

"Mees, sa oled igav."

"Ma jään siiski esialgu tõe juurde."

"Kas sa oled süütu?"

Caleb turtsatas. "Ei."

Caleb pani uuesti pudeli keerlema, mis seekord peatus Rickil. Vaatasin oma poolvenna poole.

"Tõde või tegu?"küsis Caleb.

"Tegu."vastas ta.

"Ohoh!"hüüatasin ma.

"Ma pole nii igav mees kui Caleb."

"Ma pole igav."sekkus Caleb.

"Selles mängus oled küll."sõnas Taylor.

"Mine helista oma emale ja ütle, et su tüdruk ootab last."

"Mul pole tüdrukut."

"No siis... Mine viska vanaproua Kellani akna sisse kivi."

"Selle hullu vanaproua või?"

"Jah."

Rick läkski õue, ta võttis maast ühe kivi ja jooksis vanaproua maja juures oleva suure puu taha. Ta vaatas korra meie poole, kes me ootasime meie hoovis ja Caleb noogutas. Ta viskas kivi sisse, käis põrgulikult kõva klirin ja ta jooksis kiiresti meie juurde. Jooksime kõik korraga tuppa.

"Me oleme kindlasti varsti jamas."pomisesin ma hingeldades.

"See vanaproua on mingi hull. Keegi ei usuks teda, kui ta ütleks, et keegi viskas ta akna sisse. Ta on varem ka kõikidel selliste asjade kohta valetanud."

"Politsei ikka usub."

Keegi ei lausunud selle peale enam sõnagi ja me istusime ringi tagasi. Rick keerutas pudelit ja see peatus minul.

"Hope, tõde või tegu?"

"Tõde."

"Oled sa kellessegi armunud?"

"Jah, olen."

"Kellesse?"

"See pole teie asi."vastasin ma.

"Hea küll, kui sa rääkida ei taha."

Kuna mina sellest mängust enam suurt huvitatud polnud, istusin ma diivanile ja jälgisin neid eemalt.

LootusetusWhere stories live. Discover now