4. "Ära mine tundmatutele maadele jalutama."

1.8K 169 16
                                    

Läksime meie maja ees Nathaniga lahku, poiss läks oma koju ja meie omasse.

"Mis värk teil Adamiga oli?"küsisin ma.

"See pole sinu asi. Ma lihtsalt hoiatan, et sa temaga ei suhtleks. See on sinu enda huvides, Hope."

"Aga mul on vaja põhjust teada!"

"Hope, unusta ta ära."ütles Rick ja läks minu ees majja.

Vaatasin, kuidas poiss majja läks ja järgnesin talle.

"Hei, kuidas läks? Kus te olite?"küsis Veronica.

"Nägime Adamit."vastas ta.

"Nägite? Kus?"

"Seal mahajäetud majas."

"Ma ütlesin, et te ei läheks sinna," lausus Veronica pahaselt. "See maja on ohtlik."

Rick pööritas vaid silmi. "Ei ole."

"Mis värk teil Adamiga on?"sekkusin nüüd mina ja vaatasin neile kahele otsa.

"Hope, sina peaksid temast eemale hoidma."hoiatas Veronica.

"Miks?"

"Sest ta on halb."vastas naine.

"Seda sama ütles ka Rick."

"Rickil on õigus."

Ohkasin. Ilmselt nad ei põhjenda mulle, miks ma peaksin tollest poisit eemale hoidma.

"Hea küll."ütlesin ma ohates.

"Tore,"ütles Rick naeratades. "Me lihtsalt tahame sind hoida."

Noogutasin. "Ma saan aru sellest. Kus isa on?"

"Pesemas."vastas Veronica.

"Okei. Ma lähen üles lugema."

Läksin üles, panin ukse enda järel kinni ja viskasin end voodile. Ma ei saanud jälle poissi peast välja.

Mis selles poisis on, et ma teda peast välja ei saa? Hea küll, ma tunnistan, et ta nägi hea välja. Mäletan ta musti juukseid, huulerõngast ja tema nägu. Ma ei uskund, et poiss on nii halb, nagu nad hoiatavad. Tõusin voodist püsti, panin omale jaki peale ja läksin õue.

***

Olin kõndinud päris kaua ja oma mõtteid mõelnud. Ma ei pannud üldse tähelegi, kui ma olin ära eksinud.

"Kus kuradi kohas ma olen?"pomisesin ma vihaselt.

"Ma saan sind aidata."

Vaatasin seljataha ja nägin seal Adamit seismas. Ta vaatas mind vastu.

"Vajad siis abi või?"küsis ta.

"Jah, ma suutsin ära eksida."ütlesin ma kohmetudes. Kohmetudes? Hope, rahu! 

"Naised."pomises Adam silmi pööritades.

"Mis naised? Ma pole siin kunagi varem käinud."ütlesin ma.

"Mida iganes."

Miks ta selline oli? Oli ta kogu aeg selline? Kõndisime vaikuses edasi. 

"Miks inimesed ütlevad, et sa oled halb?"küsisin ma, kui vaikus liiga pikaks venis. 

"Ma eelistan sellest mitte rääkida. Ja sina ei tahaks seda teada ka."

"Ma tahan teada, sellepärast ma küsingi."

"Ma ei taha sellest rääkida. Võime kõigest muust rääkida, aga mitte sellest."

"Hea küll, kui sa ei taha."

"Ma tõesti ei taha sellest rääkida,"ütles ta. "Muide, miks sa siin üldse oled?"

"Ma räägin, ma eksisin ära..."

"Ma ei mõtle seda. Ma mõtlen, mida sa tegid Ricki ja Nathaniga?"

"Rick on mu poolvend. Ja ma olen siin oma isa juures. Terve suvi."

"Siis on tore, eks ole? Ei istugi terve suvi arvutis."

"Ma ei ole arvutis. Harva."vastasin. 

"Või nii."ütles ta. 

Olime jõudnud minu maja ette ja ma pöörasin end tema poole. 

"Aitäh sulle,e t sa mu hädast välja aitasid."

"Pole probleemi. Aga järgmine kord ei pruugi seal mind olla nii et ära mine tundmatutele maadele jalutama."

"Eks ma üritan."vastasin naeratades. 

Läksin tuppa ja vaatasin veel aknast, kuidas poiss ümber pööras ja nurga taha kadus. 

LootusetusWhere stories live. Discover now