Lootusetus

18. "See kõlas nagu mõnes seebikas."

"Me peame rääkima."

"Millest?"

"Kas ma võin sisse tulla?"

Adam lasi mu sisse ja ma vaatasin ringi. Köök oli suur ja avar, seal oleks saanud mõnusasti süüa teha. Elutoas oli kaks suurt halli diivanit, kus ühe diivani peal magas kass.

"Millest sa tahad rääkida?"küsis poiss.

"Su õde tuli minuga rääkima."

"Mu õde? Mida ta tahtis?"

"Ta nägi, kui me suudlesime. Ja siis ta rääkis midagi."

"Mida ta rääkis?"uuris Adam ettevaatlikult.

"Et... Sa lausud öösiti mu nime. Ja et ma..."

Ma ei osanud kuidagi öelda seda viimast lauset. Seda, et ta on armunud.

"Ta ütles, et sa oled minusse armunud."

Ootasin Adami reaktsiooni. Kutt vaatas aknast välja ja vaatas siis mulle otsa.

"Jah, ma tunnistan seda. Kuid nagu sa tead, meie suhtest ei saaks asja. Nii et ma lihtsalt lepin sellega."

Ma ei olnud oodanud, et ta seda tõesti tunnistab. Mina ju tunnen tema vastu sama, kuid küsimus on tõesti selles, et kuidas me saame koos olla.

"Võibolla siiski saab, Adam. Me mõtleme midagi välja."

"Kuidas?"

"Kohtume salaja või..."

"Salaja? Mis suhe see oleks?"

"Salasuhe?"

"Ära ole loll, Hope. Me ei saa koos olla. See pole nii loodud."

"See kõlas nagu mõnes seebikas."

"See ongi praegu nagu seebikas."turtsatas ta.

Ohkasin. Miks ei võiks kõik lihtne olla? Miks me ei võiks lihtsalt koos olla? Saan aru, et Adami minevikus on midagi, mis seda takistab, kuid hetkel ei huvitanud mind poisi minevik karvavõrdki.

"Kui me tahame koos olla, siis seda me ka saame."sundisin poisil mulle silma vaatama.

"Hope, kas sa tead, kui väga sa mulle meeldid?"

Naeratasin. "Aiman."

"Mulle pole varem ükski tüdruk nii meeldinud nagu sina."

"Tead, mul on nüüd isegi hea meel, et Sophia minuga rääkima tuli."

"Ma pole vist tema peale pahane."ütles Adam.

"Mina samuti mitte. Aga ausalt öeldes, ma arvasin, et see on tema poolne aprilli nali."

"Ei olnud nali."ta võttis mul ümbert kinni.

>>>

Jäin terve õhtupoolikuks Adami juurde. Lebasime poisi voodis, popkorni kauss meie vahel ja vaatasime filmi.

"Ma peaks minema hakkama."

"Juba?"

"Ma arvan, et Rick juba muretseb. Kui ma varsti kodus pole, siis tuleb ta vaatama ega sa mind ära pole vägistanud."

Adam naeris. "Ma usun küll, et ta tuleks."

Suudlesin teda otsaette ja vaatasin oma telefoni. Mul oli mitu vastamata kõnet Rickilt, mida ma polnud vastu võtnud.

"Ta on mulle nii palju helistanud. Ma hakkan parem tõesti minema, eks."

Adam tõusis voodist püsti ja saatis mind esikuni. Ta kallistas mind tugevalt ja lasi mul siis minna.