Lootusetus

11. "Las minevik olla minevik."

Oli juba pärastlõuna, kui ma ärkasin. Olin öisetest sündmustest segaduses ega teadnud, mida teha.

Otsustasin jooksma minna. Lootsin, et saan joostes mõtted Adamist eemale. Panin omale jooksuriided selga, tossud jalga ning haarasin kaasa oma ipodi.

"Kuhu sa lähed?"küsis Rick, kes diivanil lebotas ja pitsat sõi.

"Jooksma. Ma vaatan, et sa oled siin hõivatud."

"Jah, ma veedan oma babega aega."poiss kergitas kulme ja silitas pitsakarpi.

Naersin ja jätsin poisi üksi. Väljas olles panin oma kõrvaklapid kõrva ja panin käima Halsey colors laulu.

Olin juba natuke aega jooksnud, kui mul tekkis tunne, et mind jälitatakse. Vaatasin seljataha ja nägin seal Adamit seismas, suits käes.

"Kas sa jälitasid mind või?"küsisin ma. Panin muusika kinni ja võtsin kõrvaklapid kõrvast ära.

"Jah. Ma tahtsin lihtsalt vabandada. Selle pärast, mis ma tegin."Adam lasi suust välja tossupilve ja vaatas mulle otsa.

"Vabandus vastu võetud."

Hakkasin just ümber pöörama, kui Adam mu peatas.

"Oota! Ma tahan selle sulle heaks teha. Ma ju ikkagi suudlesin sind ja..."

"Sellest pole midagi."ütlesin ma kiiresti. Ma ei tahtnud, et ta seda mulle kuidagi heastama hakkaks.

"Seda pole vaja, Adam."

"Ma tahaks sind siiski kohvikusse kutsuda. Ma käitusin lihtsalt nii rumalalt, saad aru?"

"Jah, kuid sa ei pea seda heastama."

"Kas sa siiski kohvikusse tuled?"

"No... Hea küll."ohkasin ma.

***

Pool tundi hiljem istusin ma Adamiga kohvikus ja ootasime oma tellimusi. Mõtlesin, kas teha juttu poisi minevikust, kuid esialgu ei hakanud ma riskima. Ehk küsin ma siis, kui oleme rohkem rääkinud.

"Ma tahan veel kord vabandada. Ega sul sellest pahanudsi ei tuld?"alustas Adam jutuga.

"Sa ei pea enam vabandama, kuid ei, pahandusi imekombel ei tulnud." mulle meeldis, et poiss niimoodi mitu korda vabandas, samas ei meeldinud ka. Tundisn end veel segasemana, kui ma hommikul tundsin.

"Kuidas sulle siis Rick meeldib?"uuris Adam, viies jututeema mujale.

"Ta on mulle tõesti nagu vend, keda mul pole kunagi varem olnud."

"Minu arust on ta imelik. Kas sulle ei tundu?"

Turtsatasin. "Ei. Kas peaks?"

"Ta on ikkagi su poolvend. Palju sa temast õieti tead?"

Adamil oli õigus. Tundsin Ricki vähe, kuid sellegipoolest oli ta mulle venna eest.

"Ma ei pea temast kõike teadma. Muide, mis Sophiast ja temast suhtest sai?"

"Mis suhe see on, kus mees peksab naist? See pole armastus. See on vihkamine."

"Miks ta teda lihtsalt maha ei jäta?"

"Ta kardab ja samas armastab. Mul on oma õest lausa kahju."Adam raputas pead ja keerutas lusikat oma kohvitassi sees, mille ta enne oli endale juba ette tellinud.

"Räägime millestki muust, mis sa arvad?"pakkus Adam.

"Jah."

"Mis värk sul Nathaniga on?"küsis Adam.

"Nathaniga? Me oleme aint sõbrad."

"Tead, ma olen tähele pannud, et sa oled teistsugusem, kui teised tüdruku siin."

Ma ei saanudki kohe vastata. Ettekandja tõi meile meie tellitud koogid ja pilgutas Adamile silma.

"Kui te midagi veel vajate, siis ma olen olemas."ütles tüdruk ja kadus leti taha.

Adam muigas ja asus isukalt oma kooki sööma.

"Sa ütlesid enne, et ma olen teistsugune. Mis mõttes?"

"Sa oled vaiksem. Ma ei oskagi seda seletada, kuid sa oled teistsugune."

Naeratasin vaikselt. Pistsin koogitüki omale suhu ja mõtlesin, kas nüüd oleks ehk õige aeg Adami minevik teemaks võtta.

"Esimesest päevast päevale, kui me kohtusime, siis kõik ütlesid, et ma hoiaks sinust eemale. Miks? Mis su minevikus nii õudsat on?"

Adami nägu kahvatus ja ta tõusis püsti enne, kui ma jõudsin silmigi pilgutada.

"Minevik on asi, millest ma rääkida. Minevik on minu asi, mitte kellegi teise. Las minevik olla minevik."sellega ta viskas raha lauale ja läks kiirel sammul kohvikust välja.

|||

See osa on pühendatud kahele kõige parimale inimesele, kes nii palju toetavad.

_sparkle_girl SophiaClarkson

Aitäh teile 😊❤