Lootusetus

16. "Kõnnid katuseid mööda."

Avaldasin uue raamatu. Esimene osa pole nii huvitav, kuid minge visake pilk peale. Pealkiri on "Mr. Wrong"

***

Kõndisime juba tükk aega katuseid mööda. Õnneks olid siin madalad majad ja kõrgust polnud vaja karta.

"Seda sa siis vabal ajal teedki? Kõnnid katuseid mööda."

"Enamasti küll."

"Politsei pole sind ära viinud?"

"Mõned korrad ikka on."vastas ta ausalt.

"Ja sa ikka teed seda."

Ta naeratas. "Teen jah."

"Sa oled hull."ütlesin ma.

Ta puhkes naerma. "Ilmselt küll jah."

"Istume."

Istusime katuse äärele ja ma kõlgutasin jalgu. Olime kumbki oma mõtetes ja näis, et Adam oli kusagil kaugel.

"Millest sa mõtled?"küsis ta.

"Sellest, mis saab siis, kui ma siit ära lähen. Ma ei tea siiani, mida ma teha tahan."

"Mina ei tea samuti. Kuid mis võimalused mul üldse oleksidki?"

"Ära ütle nii. Sul on kindlasti mingeid võimalusi."

"Ma ei usu. Mida sa teha tahaksid?"

"Mulle meeldib fotograafia. Võibolla midagi selle alast."

"Ehk on sul õigus."

Niimoodi seal mõtiskledes me istusimegi. Ühel hetkel jäime aga üksteisele otsa vaatama ja ma ei saanudki aru, kui Adam oma huuled taas minu omadele asetas. Seekord oli poiss aga täiesti kaine ja ma olin pisut üllatunud. Arvasin, et see suudlus tol korral meie toas jäi meie esimeseks ja viimaseks suudluseks. Ma ei lasknud oma mõtetel ennast häirida, vaid suudlesin teda vastu. Ta tõmbus ühel hetkel eemale, ta käsi jäi mu põse vastu.

"Ma vist pean minema hakkama."pomisesin ja tõusin püsti.

"Ma saadan sind."

"Pole vaja, ma lähen ise. Pealegi, teistele ei meeldiks see, kui nad näeksid, et sa mind saadad."

"Kuidas ise arvad."sõnas Adam.

Pöörasin talle selja  ja lausa jooksin kodu poole, kaamera kaelas kõlksumas.

***

"Hope, kas oled valmis?"küsis isa ja vaatas mu ukse vahelt sisse.

"Enam-vähem."

Vaatasin end viimast korda peeglist. Olin endale selga pannud lihtsa sinise kleidikese ja jalga valged kingad.

"Lähme."ütlesin isale naeratades.ja järgnesin talle.

Autosõit kulges vaikides ja ma mõtlesin, millest ma isaga veel restoranis peaksin rääkima.

Jõudsime uhke restorani ette ja ma kahetsesin, et ma midagi ilusamat selga ei pannud, kuid sisse minnes, et keegi pole päris pidulikes riietes.

Tundus, et isa oli meile laua kinni pannud, sest meid juhatati lauda. Seal oli ka silt " broneeritud."

Istusin lauda ja teenindaja andis meile kohe menüüd. Seal olid imelike nimedega toidud, kuid otsustasin toidu kasuks, mida tean. Ehk siis tellisin pasta.

"Mul on tegelikult väga hea meel, et sa siia tulid."alustas isa, kui olime teenindajale oma tellimused öelnud ja ta ära läks.

"Minul ka. Ma polnud sind ikkagi ammu näinud."

"Ma loodan, et me saame järgnevatel päevadel rohkem koos olla."

"Ma loodan ka."

Ülejäänud aja rääkisime me tühjast tähjast. Ootasin kannatamatult oma pastat ja lõpuks see tuli.

"See toit on imehea,"kiitis isa. "Kuidas sinul on?"

"Suurepärane."ütlesin samuti.

"Me peaks veel ühest asjast rääkima."

Aimasin, millest võis juttu tulla. Adamist. Kuid kui see juba jutuks tuleb, siis üritan ka isalt Adami mineviku kohta infot välja pinnida.

"Adam. Mis sul temaga on?"uuris isa otse.

"Mitte midagi." Kõigest kaks suudlust.

"Ma palun, et sa edaspidi hoiaksid temast eemale. See on viimane hoiatus, Hope."

"Ta ei ole halb, isa. Ausalt."

"Ega sa temasse armunud pole?"

Raputasin kähku pead. Ma ju ei olnud, ega?

"Hope, palun kuula mind. Ma ju hoolin sinust ja tahan, et su elus läheks kõik hästi. Selleks pead sa aga Adami unustama."