Lootusetus

31. "Ma murdsin oma lubaduse."

Koju jõudes tegi Rick mulle rahustavat teed. Istusin diivanil ja lihtsalt vaikisin. Ma ei tahtnud uskuda, et Adam on mõrvar, kuid ma uskusin. Sellepärast pidingi talle lubama, et jään tema kõrvale, mis ka ei juhtuks. Kuid ilmselgelt ma ei suuda seda teha, teades tõde.

"Tahad sa kogu tõde kuulda?"küsis Rick.

Noogutasin.

"Oled ikka kindel?"

"Jah, olen."

"Okei. See juhtus ühel suvel. Ma mäletan, et me tulime oma kamabaga kell kaheksa õhtul koju. Tulime vaiksema tänava kaudu. Ja siis nägime teda."

Ta vaikis ja ootas mu reageeringut. Ootas, et ma ütleks midagi. Kuid ma ei öelnud midagi, lasin tal rääkida.

"Tal oli nuga käes, ta nägu oli verine, tema käed olid selle tüdruku verega koos. See tüdruk oli sama vana kui sina. Me kõik tundsime teda. See tüdruk polnud väärt seda, et Adam ta tapaks."

"Mis ta nimi oli?"

"Stefi. Saad aru, Adam pussitas teda. Kõik tema ümber oli verine."

"Äkki seda ei teinud Adam?"küsisin ma, lootes, et see kõik on halb uni ja ma ärkan varsti üles ja siis on kõik korras. Seda ei juhtunud.

"Kes seda veel teha oleks saanud? Me nägime pealt, kuidas ta Stefi juures põlvitas."

"Palun, ma ei taha enam."surusin käed kõrvadele.

Rick asetas oma käe minu peale ja võttis mul ümbert kinni. Sel hetkel tundsin, et ma vajasin ta tuge. Olin sellest tõest šokeeritud.

"Ma pean välja saama."

"Äkki sa ei läheks?"

"Ma pean, Rick."panin tassi lauale ja tormasin majast välja.

>>>

Istusin rannas kivile maha ja püüdsin oma hingamist korda saada. Olin terve tee siia jooksnud, arvates, et mõtted mu peast niimoodi kaovad. Ei, need ei kadunud kuskile, need läksid aina sügavamaks ja sügavamaks kuni ma ei suutnud enam.

"Hope? Kas sina?"

Mu kõrvale istus Nathan.

"Nathan, kas see on tõsi?"

"Mis asi?"

"See, et Adam on mõrvar."

"Jah. Miks sa küsid? Kas juhtus midagi?"

Noogutasin. "Meil oli suhe. Või noh, on siiani, sest ma pole temaga rääkinud. Ma pean temaga rääkima, aga siis, kui olen suutnud maha rahuneda. Ma tunnen, kuidas kõik mu sees pöörleb."

"Hope, mul on kahju."

"Nathan, miks ta... Ma ju armastan teda. Ma tean, et armastan."

Nathan pani käe mu käe peale. Juba teine inimene, kes mind täna lohutas. Ilnselt ei suuda ma täna Adamiga rääkida.

"Ma... Ma lubasin, et jään temaga, mis ka ei juhtuks. Aga ma murdsin oma lubaduse. Ma ei tea, kas suudan temaga olla."

Võtsin taskust välja oma telefoni ja saatsin Adamile sõnumi.

Meil on vaja rääkida. -Hope

Kas juhtus midagi? -Adam

Juhtus jah. Saame kokku meie koha juures. Kohe praegu. -Hope

"Ma lähen temaga rääkima."

"Kas tulen kaasa?"

"Ei, pole vaja. Ma saan hakkama."

"Oled sa kindel?"

Noogutasin ja läksin meie koha poole. Adam juba ootas mind seal.

"Adam, ma tean, et sa tegid seda!"karjusin ma.

"Millest sa räägid?"

"Sellest mõrvast. Stefi oli ta nimi."

"Lase mul selgitada."

"Mis siin selgitada on? Sina tapsid ta!"

"Hope, palun..."

"Ära püüagi seda ümber lükata! Ma tean nüüd tõde ja ma tahan, et..."

"Mida sa tahad? Lahku minna?"

"Jah, seda ma tahangi."pöörasin juba ümber, kui Adam mu käest kinni haaras. Võpatasin ta puudutuse peale.

"Sa ju tegelikult ei taha seda, eks?"

Adam vaatas mulle otsa. Tundsin, kuidas pisarad tahavad mu silmadest välja tulla, kuid ma ei tohtinud lasta sel siin juhtuda.

"Ma tahan seda."

Vaatasin Adamit, kellel silmist nüüd pisar langes.

"Kui sa laseks mul seletada..."

"Adam, oleks ma teadnud, et sa ta tapsid..."

"Hope, ma ei teinud seda! Usu mind! Jää minuga!"

"Ma ei saa, anna mulle andeks."

Lasin ta käest lahti, pöörasin ümber ja püüdsin mitte tagasi vaadata nutvale Adamile.

•••

Minge vaadake üle ka jutt "Varjaja", mis osaleb kirjandusvõistlusel :)

Lisaks tahan ma tänada teid 359 followeri eest, te olete imelised ❤ teie kommentaare on ka alati nii lahe lugeda, innustate mind kirjutama ❤

Aitäh! ❤❤❤