Lootusetus

26. "Hoolitse ta eest nagu ta oleks meie laps."

Istusin varahommikul maja tepile ja toetusin vastu seina. Tahtsin magada, ma püüdsin, kuid ei suutnud.

"Kõik korras?"küsis Nathan, kes mu kõrvale istus.

"Jah, ma ei saa magada."

"Nad on tõesti ülemeelikud. Ma imestan, et keegi pole politseid kutsunud."

"Ma imestan samuti."

"Mis me nendega teeme?"

"Las nad olla, küll nad mingi hetk ära vajuvad."arvasin ma.

"Sa oled täna üsna kannatlik olnud. Ma oleks sinu asemel ammu selle peo laiali ajanud."

Naeratasin. "Nathan, kas nas on alati pidudel sellised?"

"Eks me kõik oleme pidudel sellised."

Mäletasin seda pidu, kuhu Adam mu viis. Ma ei mäletanud täpselt, mida ma seal tegin ja ma ei küsinud ka.

"Millele sa mõtlesid?"

"Ei millelegi. Lihtsalt. Tead mis on kummaline?"

"Mis asi?"

"Ma pole üldse kodule mõelnud, koduigatsust tundnud."

"Sul on ju nii palju tegemist olnud."

"Aga kas tavaliselt inimesed ei igatse oma kodu?"

"Igatsevad ikka."

"Ehk on sul tõesti õigus. Ma olen päris palju jõudnud siin teha."

"Pool suve on läbi."ütles Nathan.

Alles nüüd, kui poiss seda ütles, siis sellele ma ka mõtlesin. Tõesti, see aeg siin oli nii kiiresti läinud.

"Lähme sisse."

>>>

Ärkasin alles pärastlõunal. Olin oma voodis, mul oli tekk peale pandud ja kardinad olid ees.

Viskasin teki pealt. Mul olid seljas eilsed riided ja ma vahetasin need uute vastu. Läksin alla ja nägin seal teisi.

Julia magas aknalaual, Taylor magas diivanil ja tema vastas magas Caleb. Rick magas koos Emmettiga põrandal. Läksin kööki, kus Nathan laua taga istus.

"Hommik."ütlesin ma.

"Tere hommikust."vastas ta.

"Me peaks koristama. Veronicale ei meeldiks tulla koju, mis on segamini."

"Meie ei pea seda tegema. Nemad peaksid."

"Jah, aga millal nemad end üles saavad?"

"Aitame neid siis natuke."

Koristame Nathaniga ära suurema segaduse ja istusime kööki. Järsku kuulsime elutoast pauku ja jooksime sinna. Taylor oli diivanilt alla kukkunud.

"Mida perset?"oli ta esimene sõna.

Naersin. Poiss oli nii naljakas. Ta pikad juuksed olid täiesti sassis ja ta vaatas meile otsa.

"Mida sa naerad?"küsis ta natuke pahaselt.

"Su soeng..."

Ta tõusis, kuid ei läinud peegli ette nagu ma arvanud oli, vaid läks hoopis kööki ja võttis riiulilt klaasi.

"Tahaksid sa peavalu tabletti ka?"küsisin ma.

"Jah, palun."

Otsisin talle peavalu tableti ja andsin selle talle.

"Te peate ülejäänud maja ise lorda tegema. Me tegime Nathaniga suurema osa ära."

"Praegu ma ausalt öeldes ei suuda."

"Veronica ja mu isa tulevad varsti koju ja ma usun, et Veronica saaks üpris pahaseks, kui selgub, et ta peab siin koristama hakkama."

"Tema ei pea seda tegema ju."

"Taylor..."

"Hea küll. Me teeme ära."

Kuulsin, kuidas telefon mu toas piiksus ja ma tormasin oma tuppa. Adam oli mulle sõnumi saatnud.

Meil on vaja täna kokku saada. Mul on sulle üllatus. -Adam

Naeratasin ja saatsin poisile sõnumi vastu.

Kus me kokku saame? -Hope

Tule meie kohta. Kell kaks. -Adam

Olen kohal. -Hope

Panin telefoni omale tasku ja läksin tagasi alla. Teised olid samuti ärkvel, veel unised ja keegi ei liigutanud ennast. Mina ootasin aga kannatamatult, et ma saaksin Adamiga kokku.

>>>

Täpselt kell kaks ootasin Adamit meie kohas. Ta tuli natukese hilinemisega, kuid ma ei pannud seda talle pahaks.

"Kallis."ütles ta. Ta suudles mind ja ma tundsin, kuidas miski Adami põues liigutas.

"Mis sul seal on?"

"Tule, ma näitan."

Läksime rongi sisse ja ta põuest ilmus nähtavale väike kassipoeg. Ta oli üleni valget värvi ka siniste silmadega.

"Adam... Ta on nii armas."

"Ma leidsin ta meie trepilt. Ta oli nii näljane, ma panin talle süüa. Tundub, et tal pole kedagi, kes tema eest hoolitseks."

Võtsin väikse kassikese sülle ja silitasin teda.

"Ta on sulle."ütles Adam.

"Aitäh sulle. Mul tuleb ta eest hästi hoolitseda."

"Nime tal ka pole."

"Paneme ta nimeks... Lumepall."

Adam naeratas. "Sobib. Hoolitse ta eest nagu ta oleks meie laps."

"Seda ma teen."