Lootusetus

33. "Kahe jäätise ja sinuga?"

Adam

Ärkasin tugeva peavaluga ja vaatasin ringi. Ma ei mäletanud magama jäämist. Tuba, kus ma ärkasin, oli minu jaoks võõras. Täiesti võõras.

"Ärkasid ka üles."kuulsin vaikset tüdruku häält.

Tüdruk istus toolil ja vaatas mind. Tal oli käes tass, kust ta midagi jõi.

"Kas me... Magasime?"

"Tahad öelda seksisime? Ei."

Jumal tänatud.

"Mida ma siis siin teen?"küsisin ma.

"Noh, sa tulid minuga eile tantsima. Sa olid täiesti täis. Mingil hetkel sa tahtsid ära minna ja ma ütlesin, et kui sa nii väga tahad ära minna, siis lähme minu juurde."

"Ja mis edasi sai?"

"Sa rääkisid mulle, et läksid ühe tüdrukuga lahku, kes oli su elu armastus. Ja mingil hetkel sa jäid magama."

"Nii et me ei seksinud?"küsisin ma veel üle.

Tüdruk raputas pead. "Me ei teinud seda, kui see sind nii väga vaevab, Adam."

"Anna andeks. Kus sa ise magasid?"

"Elutoas. Mul polnud häda midagi. Sa ei pea millegi pärast muretsema."

"Mul on piinlik."

"Ikka juhtub selliseid asju."

"Kuidas sinu nimi oli? Ma ei mäleta mitte midagi."

"Amanda."

"Ah jaa."

"Sa vett soovid juua?"

"Kas sul valuvaigistit on?"

"Jah, ma kohe toon."

Amanda läks ära ja ma võtsin oma telefoni välja. Jack oli mulle teinud 10 vastamata kõnet. Otsustasin talle pärast tagasi helistada.

"Palun."ütlea tüdruk ja ulatas mulle tableti koos veeklaasiga.

"Aitäh. Ma peaks minema ka hakkama."

Andsin tüdrukule klaasi tagasi ja panin telefoni tasku. Tõusin voodist välja.

"Anna mulle andeks veel kord."

"Pole midagi hullu. Ausalt."

Ta naeratas. Naeratasin vastu.

"Ma siis lähen."

Hope

Kerisin juba kanaleid mitmendat korda ja iga kord kirusin, et telekast midagi huvitavat ei tulnud.

"Hope, lähme välja."ütles Rick.

"Ma tahaks toas olla."

"Sa ei saa terveks ajaks siia tuppa jääda."

"Saan!"

"Ma lähen helistan korraks."Rick tõusis diivanilt püsti ja kadus teise tuppa.

Ma ei suutnud Adamit unustada. Mõtlesin tema peale iga sekund, iga minut, iga tund. Ma ei saanud teda oma peast välja ja see hakkas mind vaikselt hulluks ajama.

"Rick, tead mis ma mõtlesin?"ütlesin ma, kui ta tagasi tuli.

"Ei tea."

"Ma peaks koju tagasi minema. Ja Adami ja kõik selle armastuse unustama."

"Ei ei, sa ei pea lahkuma. Ole veel suve lõpuni siin, me saame hakkama. Varsti unustad sa Adami."

"Aga kõige hullem on see, et ma ei taha teda unustada. Ma tahan teda oma mälestustes alles hoida."

"Hope, sa parem unusta ta. See, et ta on mõrvar..."

"Ta oli nii hea inimene! Ta hoidis mind nii ilusti."

"Lihtsalt unusta Adam ära."

Viimaste sõnade ajal astus tuppa Julia, kellel oli käes kaks pakki piparmündi jäätist ja ta lehvitas nendega mu nina all.

"Teeme sul tuju heaks."

"Kahe jäätise ja sinuga?"

"Jah, miks mitte?"küsis Julia.

Hea küll,mõtlesin ma, mis siis ikka. Lasen teistel end lõbustada.