Lootusetus

19. "Me oleme siin, et lõbutseda."

"Kus sa olid?"

Rick istus elutoa diivanil, telefon käes.

"Ma käisin jalutamas."

"Kuidas Adamiga läks?"

"Hästi."vastasin.

"Kas ta hoiab sinust eemale?"

"Jah, ikka."

"Tore. Mul on hea meel, et sa said meist aru."

Noogutasin ja läksin kiiresti oma tuppa. Kuulsin telefoni mu taskus piiksumad ja nägin, et olin Adamilt sõnumi saanud.

Jõudsid ilusti koju?

"Jah." trükkisin ma vastu.

Saame homme raamatupoe juures kokku, kell üheksa õhtul.

Miks ta tahab homme minuga raamatukogu juures kokku saada?

Hea küll.

Ilusaid unenägusid, Hope.

Sulle ka, Adam.

Naeratasin ja viskasin ennast voodisse pikali.

>>>

Järgmisel õhtul olin täpselt kell üheksa raamatupoe ees.

Olin raamatupoe googleist välja otsinud. Mul polnud ka võimalust kelleltki küsida, kõik magasid oma rahulikku und. Olin neile kirja jätnud.

Nägin eemalt Adamit tulemas. Poisil olid jalas katkised mustad teksad, jalas tennised ja seljas ruuduline pluus. Suus oli tal suits.

"Tulidki."ütles ta.

"Miks ma poleks pidanud?"

"Ma arvasin, et sul tekib sellega raskusi."

"Teised magasid nii, et ma sain majast välja. Ma jätsin neile kirja."

"Hei, kutid!"

Nüüd sammus meie poole Sophia. Tüdruk oli üleni mustas ja kandis samuti tenniseid.

"Mida sa siin teed?"küsis Adam.

"Sa läksid kodust välja, mõtlesin, et tulen ka. Oleks ma teadnud, et sa Hopeiga kokku saad..."

"Sa võid meiega tulla."segasin ma vahele ja vaatasik tüdrukule otsa.

Sophia naeratas mulle. "Aitäh, Hope. Ma poleks suutnud seal kodus istuda. Ema on jälle..."

"Sophia."katkestas Adam.

"Kuhu mu läheme?"

"Ma näitan teile."

Kõndisime Sophiaga Adami järel. Nad mõlemad vaikisid, seega vaikisin ka mina. Tundus, et Sophiaga oli midagi lahti. Ja olin ka märganud seda, kui kiiresti muutus teema, kui juttu tuli emast.

Läksime läbi tunneli, mis tundus lõputu. Jõudsime välja üksikule tänavale ja siis nägime eemal maja, kuhu Adam sisenes.

Majas käis pidu. Suur pidu. Kõik tervitasid Adamit ja naeratasid talle.

"Niisiis, kes sina oled?"küsis üks poistest minult.

"Hope olen. Ja sina?"

"Logan."

"Hei, Adam!"karjus üks poistest üle muusika.

"Mu vend rääkis, et enamus noored on siit läinud."sosistasin ma Sophiale.

"See on tõsi, kuid päris paljud on siia jäänud, nagu sa näed."

"Kas ma võin teile juua tuua?"

Vaatasin otsa ühele poisile. Tal olid pisut lokkis juuksed ja sinised silmad, mis Sophiat ainiti vaatasid.

"Jah, Edward. Ja Hopeile ka palun."

"Kas kangemat või lahjemat?"

"Kangemat."

Poiss läks meile juua tooma ja ma vaatasin peol ringi. See oli täiesti tavaline pidu, midagi erilist siin polnud.

"Miks me siin oleme?"küsisin.

"Me oleme siin, et lõbutseda."lausus tüdruk ja tiris mu tantsuplatsile.