Lootusetus

32. "See teeb nii fucking haiget."

Adam

Vaatasin, kuidas tüdruk lahkus ja teda lõpuks enam näha polnud. Lasin minna oma unistuste tüdrukul. Sa oled ikka loll, Adam.

Ma oleksin pidanud talle tõtt rääkima, et mina ei tapnud teda, hoolimata sellest, et ta mind ei kuulanud. Mina ei tapnud Stefit, ma olin lihtsalt valel ajal vales kohas.

Võtsin välja oma telefoni, pühkisin oma pisara ja valisin Jacki numbri. Jumal tänatud, et poiss tagasi oli. Mul oli teda vaja.

"Jack, kas sul kraami on järgi? Mul oleks hädasti vaja praegu."

"Sa ju jätsid narkotsi maha."

"Mul on lihtsalt vaja, Jack. Ma pärast seletan."

"Okei, mul peaks midagi olema."

"Tore. Ma olen kohe sinu pool."

Panin telefoni tasku ja jooksin Jacki poole. Mõtlesin üha rohkem Hope'i peale, tahtsin talle järgi joosta ja teda suudelda, ta oma käte vahele haarata. Soovisin seda hetkel üle kõige.

Ma ei arvanud kunagi, et üks tüdruk võiks mulle haiget teha, kuid Hope oli teinud. Tahtsin ta lihtsalt unustada. Pean ta unustama, kui ma tahan ilma temata edasi elada. Ta läheb ju nagunii siit ära, oleks juba targem kohe tema unustamisega alustada.

Avasin Jacki koduukse ja läksin elutuppa. Toas olid veel üks tüdruk, kes Jacki kaelas kõõlus ja üks poiss.

"Need on Maria ja Jeff. See on Adam."tutvustas Jack.

Noogutasin teistele ja vaatasin Jacki poole. Saatsin talle kus-on-mu-narkots-pilgu. Jack tõusis püsti ja läks mu pakikese järele.

"Siin on täpselt selline kogus, millest sa üledoosi ei saa."

"Ma pean kohe selle ära tegema."

Kallasin pulbri lauale, võtsin Jacki käest rahatähe, keerasin rulli ja tõmbasin pulbri omale ninna.

"Kuidas oli?"

"Super. Üle väga pika aja."

"Sa hakkasid sellest just üle saama, nüüd rikkusid kõik ära."

"Ma tean, kuid ma pean ta unustama."

"Kellest sa räägid?"küsis Jeff.

"Ühest tüdrukust."

"Millal sul tüdruk oli? Miks sa meile ei rääkinud?"küsis Jack.

"Sest meie suhe oli salajane! Me läksime lahku, sest ta sai teada, et ma mõrvasin Stefi, kuid teie ju teate, et ma ei teinud seda. See teeb nii fucking haiget!"lõin rusikaga vastu lauda ja vajusin seljaga vastu diivani seljatuge.

"Ma pean ta unustama. Ta läheb siit nagunii suve lõpus ära, nii et on parem kohe algust teha."

"Ma tean!"hüüatas tüdruk.

"Mida?"

"Lähme ööklubisse!"

"Ma olen nõus!"

>>>

Leidsingi end hiljem ööklubi eest järjekorras. Tahtsin juba kannatamatult sisse saada ja jooma asuda.

Lõpuks lasti ka meid sisse ja tormasin esimese asjana baarileti juurde ning käskisin baarmenil omale kõige kangemat jooki valada.

"Vaata, et sa üle ei pinguta. Sa oled narkotsi ka võtnud veel."hoiatas Jeff.

"Vahet ju pole. Ma suudan ta unustada. See on mu eesmärk."

"Adam, unustamine ei lähe nii kiiresti."ütles Maria.

"Palun! Laske mul juua!"

Tellisin omale juba kaks suurt klaasi kangemat kraami. Mind ei huvitanud karvavõrdki, mis nimelist jooki ma joon, ma lasin lihtsalt baarmenil omale suvalist kraami kallata.

"Saate aru, ta on mu elu armastus."rääkisin ma pudistades.

"Miks sa siis ei võidelnud?"küsis Maria ohates.

Vaatasin neid. Ilmselt olid kõik mu mõttetust seebiooperi moodi vingumisest juba tüdinenud.

"See teeb nii paganama haiget!"karjusin ma ja jõin tühjaks veel ühe klaasi.

"Adam, sa oled päris täis juba. Äkki aitab?"küsis Jack.

"Ei aita siin midagi."ütlesin ma ja palusin oma klaasi uuesti täis valada.