Lootusetus

35. "Anna mulle andeks."

Nathan astus mu tuppa sisse ja naeratas mulle.

"Hei."ütles ta.

"Hei."vastasin.

"Kuidas läheb?"

"Läheb kah. Endal?"

"Hästi peaks ütlema."

"Mis me siis teeme?"küsisin. Poiss istus mu kirjutuslaua taha toolile ja hakkas sellega keerutama.

"Me võiks hoopis minu poole minna. Mul on oma toas värvimine käsil. Oleksid huvitatud?"

"Miks ka mitte. Ma paneks omale vanad riided selga."

"Ma ootan all."

Otsisin kapist välja vanad dressipüksid ja panin selga ühe tumeda pluusi.

"Ma olen valmis. Lähme aga värvima."

"Olgu teil lõbus!"hüüdis Rick mulle järgi.

>>>

Meil oli Nathaniga tõesti tore. Rääkisime igasugustest asjadest. Sain teada, et Nathan tahaka kunagi poistega minna maailmatuurile ja natuke tuntust saada. Neil oli hea bänd ja mõtlesin, et miks neil ei peaks see kõik õnnestuma.

"Teil on tõsiselt hea bänd. Ma loodan, et teil see õnnestub."

"Aitäh, Hope."

"Hei!"hüüatasin ma, kui poiss mu näole värvi pani.

Lasin poisi näole samuti värvi ja viimase värvi eest põrkas ta eemale.

"Sa ei saa mind kätte."ütles Nathan ja jooksis mööda tuba ringi.

Sain poisi siiski kätte ja tõmbasin ta näole värvitriibu. Ta naeris ja mina muigasin.

"Sinuga on päris lõbus."ütles ta.

"Sinuga ka."muigasin.

"Tead, me peaks poodi minema. Ostame süüa."

"Jah, lähme jah."

Adam

Väljusin just poest, kui nägin eemal Hope'i. Mu süda jõnksatas ja ma tahtsin kohe tüdruku enda kallistusse haarata.

Ma ei olnud tähele pannud Nathanit, kes tüdruku kõrval naeris. Nad olid veidi värvised ja neil tundus väga lõbus olevat. Ma otsustasin, et ma pean temaga rääkima. Vahet pole, kas ta kuulab mind või ei.

"Tere."ütlesin ma, kui nad lähemale tulid.

"Adam. Eee... Tere."

"Kas me saaks rääkida?"

"Meil ei ole millestki rääkida."

"On ikka küll. Sa kas kuulad mind ära või..."

"Või?"

"Ma olen valmis sind kasvõi röövima, et sa mind kuulaksid."

Hope puhkes naerma ja vaatas hetkeks Nathani poole. "Ära naeruväärista ennast."

"Lihtsalt tule. Ma olen selleks tõesti võimeline, Hope."

"Ei, ma ei taha sind näha. Ma ei taha sinuga rääkida."

Neid sõnu oli valus kuulda, kuid ma haarasin lihtsalt tüdrukul käest ja vedasin ta endaga kaasa, Nathan meile juhmilt järele vahtimas.

Hope

"Adam, lase mind lahti. Ma hakkan karjuma."

Ma tõesti ei tahtnud temaga rääkida. Kuid samal ajal soovisin ma kogu hingest tunda tema huuli enda omadel.

"Lase mul rääkida, Hope."

"Palun, kuid ma usun, et meil pole millestki rääkida."

Adam ohkas. "Ma ei tapnud Stefit. Ma olin valel ajal vales kohas. Ma tahtsin teda hoopis aidata."

Turtsatasin, kuid ei öelnud midagi.

"Ma tõesõna ei tapnud teda. Ma tulin sellel ajal jalutuskäigult. Läksin siis sealt tänavast, kus ta tapeti. Nägin, kuidas üks mees tappis ta. Kuna see mees nägi mind, pistis ta jooksu ja Stefi keha hakkas kukkuma. Ma püüdsin ta kinni, tõmbasin noa ta kõhust välja. Ta oli veel natuke aega elus, ma ei suutnud teda päästa."

Adam pidas pausi ja kogus ennast. Tal oli sellest nii raske rääkida. Ta hingas korraks sisse-välja ja rääkis edasi.

"Ma sain üleni ta verega kokku. Kõige hullem oli see, et mul polnud võimalust teda päästa. Hope, sa ei tea, mis tunne see on, kui keegi su kätel sureb."

"Ma tõesti ei tea, Adam."ütlesin vaikselt. Langetasin pea. Mul hakkas oma käitumise pärast halb. Miks ma polnud varem teda kuulanud? Miks ma olin selline jobu?

"Adam, mul on nii kuradi kahju. Miks ma sind varem ei kuulanud?"võtsin poisi ümbert kinni ja ta pani oma käed mu ümber.

"Ma näen seda vahepeal unes. Stefit, ma kuulen, kuidas ta mõttes abi palub. Mingis mõttes olen ma ju ta surmas süüdi."

"Palun, ära piina ennast sellega. Kõik saab korda. Anna mulle andeks. Ma saan aru, miks sa mulle ei rääkinud."

"Mul on nii hea meel sind jälle enda embuses hoida."sosistas poiss.

Ma olin tegelikult õnnega koos. Kirusin ennast, et sellest varem täielikult aru polnud saanud. See poiss armastas mind ja mina teda. See oligi tähtis.