Lootusetus

30. "Ta on mõrvar!"

Ärkasin öösel taas üles, kuuldes, kuidas keegi mu aknast sisse ronib. Võpatasin, kuid rahunesin kohe, kui nägin, et see oli Adam.

"Mida sa siin teed?"küsisin ma sosinal.

"Ma tulin sind vaatama, totu."

Ta tuli mu kaissu ja ma võtsin tal ümbert kinni. Tundsin ta südame kiiret põksumist enda südame vastas. Kõik oli liiga ilus, et tõsi olla.

"Sa ei tohiks siin olla. Me võime vahele jääda."sosistasin ma.

"Ma tean. Mäletad, kui ma purjus peaga su aknast sisse ronisin ja suudlesin sind?"

"Muidugi mäletan. Kuidas ma seda unustada saaks?"

Adam naeratas. "Ma jään hommikuni siia."

"Hull oled? Tavaliselt Rick tuleb mind äratama ja mõtle, mis ta siis teeb, kui sind mu voodist leiab?"

"Hea küll, ma olen hommukuks läinud. Aga nii kaua ma hoian sind enda kaisus."

Adam võttis mult kõvemini ümbert kinni ja nii ma uinusin seal, tema kaisus, tema süda vastu minu oma põksumas.

>>>

Hommikul ärgates oli poiss kadunud. Tundsin tema lõhna oma patjadel ja naeratasin. See polnud siiski uni. See oli päriselt.

Panin omale riided selga ja läksin alla. All istus vaid Rick ja vaatas telekat.

"Hommik."ütles ta.

"Tere hommikust,"vastasin. "Kas isa ja Veronica on tööl?"

"Isa on tööl, ema läks sõpradega kohvile."

"Ahso. Kas täna teeme midagi või oleme kodus?"

"Ma ei viitsi kuskile minna. Eilne kontsert väsitas ära."

"Hea küll. Kus Lumepall on?"

"Panin talle just süüa ja nüüd ta sööb seal."

Läksin kööki, kuhu isa oli ostnud Lumepallile vajalikud asjad. Tõesti, kass sõi seal ja tundus, et ta oli üpris näljane. Paitasin kassi ja panin omale teevee keema. Armastasin hommikuti teed juua sama palju kui mõned armastasid kohvi juua.

Kui vesi sai keenud, panin omale tassi teekoti ja valasin vee peale. Läksin koos teetassiga elutuppa.

Rick oli süvenenud mingisse filmi ja ma vaatasin oma teetassi. Jõin sealt ühe lonksu ja võtsin välja telefoni.

"Kellele sa sõnumineerid?"

Puhkesin naerma. "Minu ema kasutab seda sõna ja sinu suust on seda päris imelik kuulda."

Rick muigas. "See on vist jah vanainimeste sõna."

"Tead mis me võiks teha?"

"Nii?"

"Lähme kinno mingit filmi vaatama."

"Miks mitte? Polegi ammu kinos käinud."ütles Rick.

"Kas ma tohin filmi valida? Ma luban, et ei vali mingit naistekat."

"Siis küll jah."

Saatsin kiiresti Adamile sõnumi, et armastan teda ja lähen täna Rickiga kinno, ning panin teleka kinni.

"Lähme kinno, mees."

>>>

Peale kino läksin mina vetsu ning Rick jäi mind ootama.

"Võta mu telefon ka."

Käisin kiiresti vetsus ja tagasi tulles oli Rick tõsise näoga. Mitte midagi polnud järel sellest poisist, kes hommikul nii rõõmus oli.

"Mis juhtus? Kas mingi halb uudis tuli?"

"Tuli jah halb uudis. Mis ajast sa Adamiga koos oled?"

"Mis asja?"

"Jah, vabandust, kuid Adam saatis sõnumi ja siis ma lugesin neid."

"Mida sa tegid?"küsisin ma vihaselt ja krabasin poisis käest oma telefoni.

"Anna andeks, Hope."

"Sa... Kas sa räägid teistele ka, et meil on suhe?"

"Hope, sa ei tea kellega sul suhe on."

"Räägi siis ära ükskord!"

"Lähme autosse ja ma räägin sulle seal."

"Ei, sa räägid kohe siin ja praegu!"

Olin kannatust kaotamas. Või noh, mis olin. Olin selle juba kaotanud.

"Hea küll, kuid me hoiatasime sind enne! Ta on mõrvar!"

Ei ei, Adam ei saa olla mõrvar. Kas sellepärast nad tahtsidki, et ma temast eemale hoiaksin?

"Sa valetad!"

"Ma ei valeta! Ta pussitas ühe tüdruku!"

Tüdruku? Tundsin, kuidas sisemus mu sees keerama hakkas ja ma vajasin tuge.

"Hope, lähme koju."

"Miks te varem ei rääkinud?"

"Sellel pole enam vahet. Tule, lähme koju."