Lootusetus

37. "Ära purusta ta südant."

Järgmisel hommikul kutsusin Adami meie poole hommikust sööma. Ma tahtsin, et nad õpiksid teda tundma, kuid hommikusöögi lauas seda kõige rohkem ei saa.

"Hope, ma ei saa nendega ühes lauas istuda. Nad vihkavad mind."ütles Adam. Istusime minu toas voodi peal ja ma püüdsin teda veenda, et ta tuleks meieg sööma.

"Adam, palun. Ma tahan, et nad õpiksid sind tundma nii palju kui see hommikusöögi lauas võimalik on."

"Kuidas ma peaksin neile otsa vaatama?"

"Kõik läheb hästi. Usu mind."

Läksime koos alla ja ma pigistasin tugevalt Adami kätt, kinnitamaks, et ma olen tema jaoks olemas, et ma olen siin ja praegu.

"Tere."ütlesin ma.

"Tere. Istu lauda."ütles Veronica.

"Veronica, ma pole üksi."

Naine pööras ringi ja ta näole ilmus suur üllatus, kui ta Adamit nägi.

"Mida tema siin teeb?"küsis ta.

"Ma tahan, et te temaga rohkem tutvuskite. Palun, Veronica."

Vaatasin naist. Naine vaatas mind ja Adamit kõhklevalt, kuid lubas meid siis lauda.

Järgmisena ilmus välja Rick.

"Mis kuradi pärast ta meie lauas istub?"

"Rick, palun vali sõnu. See oli Hope'i soov. Istu lauda."

"Värdjas."pomises ta, kui oli lauda istunud.

"Rick, miks sa ei võiks kordki viisakas olla inimese vastu, keda ma armastan?"küsisin.

"Kas ma peaksin?"

"Ükskord ma palun sind."

"Hea küll."

Ootasin, et isa hakkaks kuidagi k9ige rohkem üle reageerima, kuid ei, ta lihtsalt istus laua taha, ütles "tere hommikust" ja tervitas ka Adamit.

Ülejäänud aja me sõime pannkooke ja isa küsis Adamilt, kuhu kooli ta kavatseb jääda ja mis ta tuleviku plaanid on.

Adam vastas viisakalt kõikidele küsimustele ja me jõudsime välja isegi pereeeluni.

"Ma ei tea, mis tulevik toob, kuid ma loodan, et me jääme Hope'iga kokku."

Naeratasin.

"Ära purusta ta südant."ütles isa.

"Ma ei tee seda."

Adam sõi ära viimase pannkoogi, tänas ja läks üles minu tuppa. Lõpetasin samuti ja jooksin talle järele.

"Mu isa oli isegi päris rahul, mis?"istusin voodi peale ja vaatasin Adamit.

"Ma ei tea. Veronicale ja Rickile ma ei meeldinud. Kuid su isa... Ta ütles, et ma ei purustaks su südant. Ma ei tea, kas see oli nõusolek selleks, et me suhtes oleme."

"Ma usun, et oli."

"Noh, see polnudki päris hull. Ma arvasin, et asi läheb hullemini."

Tõusin püsti ja võtsin poisi kätest kinni.

"Ma olen su jaoks olemas, pole vahet, mis juhtub."

"Ma armastan sind, Hope. Sa hoiad mind elus."

"Sina mind ka."

>>>

Istusin maja välistrepil ja ma vaatasin loojuvat päikest. Nägin eemal Nathanit tulemas.

"Nathan, mida sa siin teed?"küsisin ma.

"Ma... Ma tulin su juurde vabandust paluma. Meie lahkuminek seal poe ees polnud just kõige kenam."

"Okei, vabandus vastu võetud."

"Kas oleme sõbrad edasi?"

"Jah."

•••

Jaaas, täna tuli osa :'D minu meelest suht igav ja mõttetu, kuid jah.

Igaljuhul loodan, et teile ikka meeldis :D