Kui seni vaikset elu elanud Hope suveks oma isa juurde kolib, kohtub ta seal Adamiga ja tüdruku elu muutub. Talle öeldakse pidevalt, et ta hoiaks poisist eemale, kuid ta ei suuda. Nende suhe on salajane, kuid kui Adami minevikus hirmus sündmus välja...
Veetsime poiste ja Juliaga terve õhtu, kuni helistas Veronica ja kutsus meid koju.
"Lõbus oli."ütlesin ma, kui me hakkasime ära minema.
"Tulge teine kordki."sõnas Nathan.
"Kui kutsutakse."
"Te võite kutsumata ka tulla."ütles Julia.
"Siis me tuleme."Rick istus autosse ja mina samuti.
Sõitsime vaikuses, vaid raadio mängis. Vihma sadas ikka veel ja ma hoidsin vihmapiisal näppu peal, lastes selle siis lahti, kui vihmapiisk oli lõpuni jõudnud.
"Kisub tormiks."ütles Rick ja ma vaatasin välja. See oli tõsi. Tuul lennutas ümber ühe maja juures oleva prügikasti ja liigutas puid.
"Mis me siis ülejäänud õhtuga peale hakkame?"
Rick keeras meie hoovi sisse ja ma jooksin autost välja otse tuppa. Võtsin jalanõud ja läksin kööki, kust tuli mõnusat toidulõhna.
"Head isu."ütlesin ma isale, kes juba sõi. Veronica aga tõstis mulle toidu lauale ja ma tänasin teda.
"Su ema helistas enne. Muretses su pärast veidike."ütles isa.
"Ma pole talle üldse helistanud, muidugi ta muretseb siis. Ma kindlasti helistan talle."
"Oleks tore jah, ta oli üsna mures. Küsis isegi minult sinu käekäigu kohta."
Hakkasin midagi vastama, kui nägin Ricki, kes lauda istus ja kohe suurest näljast toitu sisse vorpima hakkas.
"Rick, rahu."naeris Veronica.
Naine istus poja kõrvale ja muigas. Muigasin samuti. Ma polnud teda veel nii näljasena näinudki.
"Teate mis? Kas teil on fotoaparaati kuskil? Ma tahaks minna laineid pildistama."
"Hope, see on natuke ohtlik."arvas isa.
"Aga ma tahan minna. Te võite ju ise kindluse mõttes kaasa tulla."
"Torm kisub päris hulluks."Veronica vaatas välja ja siis mulle otsa.
"Palun. Ma luban, et tulen tervena tagasi."
"Hea küll,"andis isa lõpuks järele. "Ma tulen ise kaasa. Me pole saanud üldse aega kahekesi veeta."
"Aga olge ettevaatlikud."hoiatas Veronica siiski.
"Jah, oleme. Ära üldse muretse. Kus teie kaamera on?"
"Seal kapis. Rick näitab sulle."
Poiss tõusis tüdinud ohke saatel püsti, kuid andis mulle siiski kaamera kätte.
"Tead ikka, kuhu peab vajutama?"
"Rick, fotograafia on mu hobi. Muidugi tean."
Fotograafiaga olin hakanud alles hiljuti tegelema ja mõned mu pildid olid isegi head. Koolikaaslased palusid pidevalt, kas ma teeksin neist paar head klõpsu, mida ma ka loomulikult tegin. Muul ajal pildistasin loodust.
Võtsin kaasa ka telefoni, et tagaisteel emale helistada ja läksime siis mere äärde.
"Ära sa liiga lähedale mine."
Isa ise seisis ohutus kauguses, samal ajal kui mina seisin suurtele lainetele üsna lähedal. Tegin neist pilti ja vaatasin siis, kuidas need välja tulid. Näitasin neid isalegi.
"Sul on selle peale annet."
"Tänan. Ma proovin veel paar head pilti saada, siis võime koju minna."
Läksin seekord üpris lähedale. Torm oli täiesti hulluks läinud ja lootsin, et lained mind siit kivi pealt maha ei pühi. Ühel hetkel tuli aga liiga suur laine ja ma libisesin kivilt maha.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
"Hope!"hüüatas isa.
"Kõik on korras!"hüüdsin ma vastu. Tõusin püsti ja vaatasin, kas kaameraga oli kõik hästi. Õnneks oli see hästi. Tundus, et see oli üsna kallis ja ma ei oleks tahtnud pärast emale öelda, et ma lõhkusin nende kaamer ära. See poleks talle kindlasti meeldinud.
"Nüüd lähme küll koju."
"Lähme jah."
Ronisin mööda kive pehmele liivale ja jooksin autosse. Isa käivitas auto ja me sõitsime kohalt.
"Helista nüüd oma emale."ütles ta.
"Jah, muidugi."
||||
Päris igav osa või mis? Eks ma proovin rohkem huvitavaid osasid teha :)
