27. "Kõige imelisem ime."

1.3K 146 9
                                    

Istusin tooli peale, Lumepall süles. Tundus, et kass hakkas minuga juba harjuma ja lubas mul ennast paitada ja kauem süles hoida.

"Ta on armas, kas pole?"küsisin ma, kassi paitades.

"On jah. Ta võitis mu südame kohe, kui teda meie trepil nägin."

"Ta on meie oma. Lumepall."

Kass vaatas mulle oma siniste silmadega otsa ja näugus vaikselt.

"Tead, ma olen alati kassi tahtnud. Emale nad aga ei meeldi."

"Nüüd ei saa su ema teda ära anda. Vaata, kui armas ta on."

Nõustusin.

"Adam, mis meist saab, kui ma ära lähen?"

"Miks sa praegu sellele mõtled?"

"Sest ma ju ei tea. Ma ei tea ikka veel midagi su minevikust, kuid ma ei hooli sellest hetkel. Hoolin vaid meist."

"Hope, sa tead, et sa oled imeline. Kõige imelisem ime."

"Ma ei saa siiski neid mõtteid peast. Mis meist saab, kui ma ära lähen?"

"Ära mõtle neid mõtteid. Vähemalt mitte praegu. Hetkel oleme me koos. See on kõige tähtsam."

"Jah, kuid..."

"Vaata mulle otsa."

Vaatasin Adamile silma.

"Ma armastan sind. Me oleme koos, vahet pole kas salaja või avalikult."

Noogutasin. "Ma armastan sind ka."

"See ongi tähtis. Praegusel hetkel."

Ohkasin. "Jah. Okei, ma rohkem ei mõtle selle peale."

"Tubli,"ta suudles mind otsaette. "Muide, kas sa ei tahaks homme minu poole tulla? Mu õde ju nagunii teab, et me oleme koos..."

"Aga su vanemad?"

"Mu ema on haiglas."

"Miks? Miks sa mulle rääkinud pole?"

"Ta pole tavalises haiglas."pomises Adam.

"Räägi mulle."

"Ta on psühhiaatria haiglas. Mu ema on sõna otseses mõttes hull!"

"Mis tal siis juhtus?"

"Me ei tea isegi. Ta lihtsalt ei tea enam, kes ta on. Ta kuuleb hääli. Tädi kahtlustab, et see hakkas peale isa surma."

"Mul on kahju, Adam."panin Lumepalli tooli peale, tõusin püsti ja kallistasin poissi kõvasti.

"Aga kas oled nõus tulema minu juurde?"

"Jah, muidugi."naeratasin talle.

>>>

"Ohoh, Hope, kust sa kassipoja said?"

"Leidsin."valetasin ma. Lasin kassil maha minna ja ta kadus kohe köögi poole.

"Me peaks talle söögi nõud ostma."ütles Rick ja m läksime Lumepallile järgi.

"Õhtul läheb isa poodi, siis lähme kaasa."

"Jah."

Mul oli Adami kingituse nii hea meel. Mul oli selle üle hea meel, et ma mind siiralt armastas ja praegu ei huvitanud mind üldse Adami minevik. 

LootusetusWhere stories live. Discover now