Kui seni vaikset elu elanud Hope suveks oma isa juurde kolib, kohtub ta seal Adamiga ja tüdruku elu muutub. Talle öeldakse pidevalt, et ta hoiaks poisist eemale, kuid ta ei suuda. Nende suhe on salajane, kuid kui Adami minevikus hirmus sündmus välja...
"Minge te välja. Ma pargin auto ära."ütles Rick. Võtsin oma koti ja läksime välja.
Nägin piletikassat ja me liikusime sinna. Järjekord oli üpris pikk ja sellega ajaga jõudis ka Rick meie juurde.
"Päris palju rahvast."kommenteeris ta.
Noogutasin. "Järelikult tuleb sellest midagi head."
"Ma olen internetist pilte näinud. See üritus on päris vinge."lausus Julia.
"Emmett käis siin eelmine aasta oma sõbraga. Ta kiitis seda väga."
Lõpuks jõudis ka järjekord meieni ja maksime kõik oma piltite eest. Ostsime veel ühest teisest kassast värve, millega üksteist viskama hakkame.
Läbisime ka piletikontrolli ja meid lasti sisse. Nägime enda ees suurt lava, kust kostus muusikat. Inimesed olid end juba lava ette sättinud ja sinna läksime meiegi.
"Kas olete valmis?!"karjus üks meestest lava peal.
Inimesi tuli aina rohkem ja rohkem juurde. Vaatasin järjekorra poole ja nägin seal veel vaid viite inimest, kes samuti sisse lasti.
"Niisiis, kas te olete selleks meeletuks peoks valmis?"karjus mees uuesti. Rahvas hõiskas ja plaksutasid.
"Läheb lahti! 1,2,3!"
Järsku hakkas igalt poolt värve lendama. Ma ei tundud enam ära, kes oli mu kõrval. Viskasin teisi samuti värvidega.
Vaatasin ringi ja nägin enda ümber kõiki värve. Roosat, kollast, rohelist, sinist.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Viskasin Rickile värvi näkku ja poiss naeris. Ta viskas mulle vastu ja ma naersin samuti. Nägin eemal ka Nathanit, kes Juliat viskas. Julia kiljatas rõõmust.
"Ma lähen korraks eemale!"karjusin Rickile.
Võtsin telefoni välja, et Adamile sõnum saata.
Kas me kohtume täna? -Hope
Jah, muidugi. Kohtumeseal vagunis. -Adam
Jah. Ootanjuba. -Hope
Läksik tagasi teiste juurde ja viskasin taas värvi laiali.
>>>
Ootasin Adamit meie vagunis. Lõpuks nägim teda tulemas. Ta paksud juuksed lehvisid tuule käes ja ta kallistas mind tugevasti.
"Tore sind näha."sosistas ta.
"Sind samuti."
"Sa oled üleni värviline. Kus sa olid?"
"Ma käisin värvide festivalil."
"Oli sul lõbus?"
Noogutasin. "Kahju, et sa tulla ei saand."
"Ehk järgmine kord. Nüüd oleme jälle sina ja mina."
