Lootusetus

21. "Ma olen täielik jobu."

"Kuhu me lähme?"küsisin ma.

"Oota, varsti näed."

Poiss peatus ja ma vaatasin ringi. Olime jõudnud vanasse mahajäetud rongijaama, mis oli natuke tontlik.

"Tule."

"Kas sa kavatsed mu sinna sisse vedada?"

"Seal ei käi nagunii keegi."

Ta vedas mu ühte vagunisse sisse ja ma vaatasin ringi. Kõik tooli olid vanad ja kulunud. Adam istus ühele toolile ja ma seisin ta ette.

"Istu mu juurde."

Istusin poisi kõrvale ja too haaras mu enda embusesse. Ma ei püüdnudki teda peatada, vaid lasin tal käed ümber mu piha põimuda ja nina mu juustesse suruda.

"Adam..."pomisesin ma.

"Ära räägi midagi. Ma tahan meie hetke nautida. See on meie hetk."

Vaikisin ja lasin end lõdvaks. Asetasin pea poisi rinnale ja ohkasin. Mul oli hea olla. Tõeliselt hea olla. Tundsin end temaga turvaliselt.

"Kas meie suhtest saab asja?"küsisin ma küsimuse, mis mind kõige enam piinas. Ma tahtsin meie suhet, kuid ma olin mures, kas sellest asja saab.

"Hope, meist saab asja. Mul pole kellegi vastu veel nii suuri tundeid olnud, kui sinu. Ja ma kavatsen meie suhte toimima panna."

"Nii et me oleme koos?"

Vastust polnud vajagi. Ka vaikides sai aru, et me oleme nüüd koos. Täiesti koos. Naeratasin selle mõtte peale ja kummardusin poissi suudlema.

Adam naeratas läbi suudluse. Ta üks käsi oli mu pihal ja teine oli kaela taga. Midagi helises mu taskus ja ma vihastasin, et meie hetke segati.

"KUS KURADIMA KOHAS SA OLED?"karjus Rick teisel pool toru.

"Rahune, minuga on kõik korras."

"SA LÄKSID ÄRA NIIMOODI, ET SA ISEGI EI ÖELNUD, ET SA ÄRA LÄHED! PUTSI KÜLL, KUIDAS ME MURETSESIME! SA JÄTSID MEILE AINULT KIRJA!"

"Andke andeks."pomisesin vaikselt. Süütunne uhas minust üle ja ma vaikisin.

"Tule palun koju."ütles Rick rahulikumalt.

"Jah, ma hakkan tulema."

Lõpetasin kõne ja ohkasin. Panin pea kätele ja ohkasin veel kord. Adam paitas mu pead.

"Sa peaksid tõesti minema. Ma kuulsin, kuidas Rick röökis."

"Mis ma neile ütlen? Ma ei saa öelda, et ma hängisin sinuga ringi."

"Ütle et... Sa sõitsid ringi."

"Terve öö ja hommiku peale kauba? Ilma autota?"

"See on vist tõesti halb idee."

"Ma võin ju öelda, et ma olin Juliaga. Siis ma peaks aint tüdrukule helistama."

>>>

Avasin süütundega koduukse ja nägik kohe esikus seismas Ricki, kes käed rinnal risti mind seal ootas.

"Kus sa olid? Isa leidis öösel su kirja laua pealt. Tead ka, kui mures ta oli?"

Sammusin kööki, kus ootasid mind Veronica ja isa.

"Andke andeks, et ma teid niimoodi muretsema panin. Ma ei tahtnud seda."

"Kus sa olid, Hope?"

"Ma tahtsin lihtsalt ringi vaadata. Ma olin üksi."

Ma ei tahtnud Juliat minu jamadesse segada, seega jätsin tüdruku oma plaanidest välja. Talle polnud jamasid vaja.

"Palun, Hope, ära kunagi enam nii tee."ütles isa, tõusis püsti ja kallistas mind tugevalt.

"Andke veel kord andeks. Ma olen täielik jobu."

Tundsin järsku mitmeid käsi enda ümber ja mul oli hea meel, et nad siiski nii pahased polnud. Arvasin, et koju tulles saan suure peapesu.

"Ma lähen oma tuppa."naeratasin neile ja nad noogutasid.

"Ära seekord välja hiili."ütles Rick.

"Ei hiili ma kusagile."

Sulgesin ukse enda järel ja saatsin Adamile sõnumi.

Minuga on kõik korras. Jään vist ülejäänud päevaks oma tuppa.

Ma ei jäänud vastust ootama, vaid panin pea padjale ja jäin lage vahtima.