Istusin pargipingil. Kuum päike kõrvetas mind. Ainsaks jahutuseks olid tuulehiilid, mis aeg-ajalt minust möödusid.
Mu ees oli kildudeks löödud veini pudel. See oli mu lemmik vein- Tokay. Ma tean väga hästi, miks see pudel seal kildudeks löödult juba teist nädalat seisis.
Olen igal päeval peale psühholoogi juurest tulekut tulnud samal ajal siia pingile istuma ja mõtlema- milleks see kõik?
Kõigil on kiire. Inimesed tulevad-lähevad, kiirustavad. Kaubanduskeskuses on tipptund. Linna valitsevad ummikud ja foorid, mis ei suuda peatada rahvamassi tungi ristmikele.
Sellel ristmikul siin, kesklinnas, juhtub pea iga nädal mõni suurem või väiksem avarii.
Märkasin, kuidas eemalt lähens punaste traksipükstega prügikastide puhastaja. Korjasin tänavakividelt kokku Tokay pudeli killud ning viskasin need enne enda kõrval olevasse prügikasti, kui mees seda tühjendama jõudis.
Ta tühjendab neid prügikaste iga päev samal ajal, kui mina siin istun.
"Tänan sind," ütles ta peanoogutusega, mille saatel asus prügikasti lahti muukima.
Lahkusin sündmuskohalt. Mul oli valus seal olla.
Minust möödus üks kummalise välimusega poiss, kellel olid roosad juuksed ja nahani nülgitud lillaks värvitud küüned. Silmaümbrused olid mustaks tõmmatud.
Alles nädal aega tagasi oleksin pidanud teda üheks hulluks ja veidraks inimeseks juba paljalt tema välimuse pärast.
Ta viskas mulle ühe kurja pilgu, näitamaks, et olin teda liiga kauaks silmadega jälgima jäänud.
Pöörasin pilgu eemale ning teesklesin, et midagi minu katkistes ketsides on kohutavalt huvitav.
--
Lucsya: Ma jätan põhijoone samaks, mis idee mul oli, aga muudan päris palju järgnevat.
YOU ARE READING
Mustand ✅
Teen Fiction"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!" karjusin vastu ja lõin oma toaukse kinni. Ma tean, et mul on probleem, aga tulen sellega ise toime ja olen leidnud endale viisi, et end rahustada. Sellest saab minu väike saladus. "Alati o...
