Mustand ✅

12. Peatükk

"Kus ema on?" küsisin uniselt kööki astudes, kus isa mornilt laua taga istus. "Ta pidi täna öösel ju tagasi jõudma või otsustas ta kauemaks jääda?"

"Loren," tõstis isa pilku.

Tema silmadesse vaadates ehmusin tohutult. Mu süda jättis lööke vahele. Niigi mu pea veidi valutas. Nüüd hakkas kõht ka seest keerama.

"See lennuk ei jõudnud eile lennujaama," pomises isa ja viis pilgu oma kätele, mis laual üksteisest kõvasti kinni hoidsid ja veidi värisesid. "Suur torm oli öösel. Lennukiga pole ühendust saadud. Võimalik, et see pööras otsa ringi. Ma väga loodan, et see sõitis tagasi, kuna..."

Mu keha läbisid õudusjutid.

"Ega sa ei arva, et lennuk alla kukkus?" küsisin ehmunult.

"Ma loodan, et ei," pomises ta vaikselt.

"Äkki ta üldse ei läinudki sellele lennukile?" üritasin kuidagi tema tuju tõsta.

"Läks. Ta saatis mulle sõnumi," vastas isa noogutusega. "Seepärast ma öösel nii närvis olingi ja üritasin sind kätte saada. Ma ei saanud öö otsa magada. Rabelesin pool ööd voodis. Pea muremõtetest paks. Silme ees pilt, kuidas ta keha liikumatult verisena kuskil katkises masinas lamab."

Isa hääl oli tõsine. Mind hakkas üha enam kripeldama sees ja peas kostuma lause, mida viimasena emale öelnud olin. Lause, mida ma isegi korrata ei taha. Isegi mõtetes mitte. Lause, mida nüüd kohu hingest vihkasin ja kahetsesin.

"Ära räägi nii!" hüüdsin päris valjult.

Haarasin külmkapist kaasa paki segumahla ning lati suitsuvorsti ja jooksin oma tuppa tagasi.

Istusin kirjutuslaua taha, jäädes mõttesse, kuulates taustal Caspari vaikset hingamist.

Mulle ei jõudnud see mõte päris kohale. Lootsin kogu hingest, et ema ikkagi jõuab koju. Lootsin, et see on üks halb nali... Väga halb nali...

"Loren," pööras poiss uniselt külge.

"Hommik," pomisesin talle.

"Miks nii masendunud? Nii kena hommik ju?" sirutas ta enda keha välja. "Ma pole kunagi paremini maganud."

"Tore. Tõmba tossud jalga. Ratas on terrassi all. Hakka väntama kodu poole," nähvasin karmilt.

"Mis juhtus?" küsis ta, muutes oma hääletooni hellaks ja hoolivaks, ajades end voodist püsti ja mulle lähenedes. Ta põlvitas mu kõrvale põrandale, toetades ühe käega lauale.

"Mine minema," sisistasin vihaselt.

"Palun räägi, mis juhtus. Tahan aidata."

"Kurat sa ei saa aidata! Kao minema või ma aitan su põrgusse!" sisisesin talle näkku, et mitte karjuda.

Poiss tõusis vaikides püsti ja seadis sammud ukse poole.

Mu sees möllas äkitselt keeristorm. Olin veel vihasem kogu maailma peale, kui kunagi varem. Kõik oli lihtsalt nii valesti ja Oliviale kätte maksmine tundus üks vastikult nõme ja lapsik tegevus.

—-
Lucsya: Avaldan nüüd siia raamatusse iga päev ühe peatüki.