Mustand ✅

28. Peatükk

Istusin pargipingil, juuksed sassis ja kammimata. Viimaks lasi Caspar mind tulema, kui ema helistas ja palus tal poes käia, enne kui ema koju jõuab.

Ma ei taha teda enam kunagi näha. Asi oleks läinud väga kaugele, kui tema ema poleks helistanud.

"Loren!" kuulsin tuttavat häält.

Ronan.

"Mis sinuga juhtus?" uuris ta kohe, kui minu kahvatut nägu nägi.

"Midagi," pomisesin vastu.

"Midagi on juhtunud. Midagi tõsist. Kes see mees oli? Lähme politseisse!"

"Ronan, ta on haige inimene."

"Täpselt nagu meiegi. Seega teame me mõlemad, et asi ei saa nii jääda."

"Sa ei tunne teda."

Ronani asjasse segamine oli küll kõige viimane polt, mis sellest loost veel puudu oli.

"Loren!" hüüdis keegi taas mu nime.

"Lars!" hüüatasin ehmunult ja kargasin pingilt püsti, üritades juukseid paremaks siluda.

"Mida kuradit!" hüüdis Lars ja andis rusikaga Ronanile vastu nina.

"Mida sa tuled peksma?" küsis Ronan.

"Lars, jäta!" hüüdsin mina.

Esimest korda elus üritab mu vend mu eest seista.

"Mida sa tuled minu õde kabistama!? Ah? Ma teadsin, et siin on midagi kahtlast mängus! Ta ei vasta telefonile ega lähe kooli! Isa ja mina oleme murest hullumas! Kuradi väärakas! Mine nussi oma ema! Jäta mu õde rahule!" karjus Lars.

"Lars, see on vale inimene. Ta lihtsalt istus siin pingil," ütlesin kiiresti.

"Mis vale?" ehmatas vend ära ja tõmbas end tagasi. "Kes sulle liiga tegi? Mida tema siin teeb?"

Ronan tõusis valusat silma vasema käega kinni kattes püsti: "Soovitasin tal politseisse minna."

"Kes siis seda tegi?" uuris Lars kurjalt.

"Miks sind järku huvitab?" nähvasin mürgiselt.

"Tegemist on ilmselgelt ahistamise või suisa vägistamisega," rääkis Ronan.

"Kurat, kes see oli?" küsisid Ronan ja Lars koos.

"Caspar, mu klassivend, aga te ei tohi teda endast välja ajada. Ta lubas end ära tappa," üritasin neile seletada.

"Ta on haige inimene ja vajab abi," ütles Ronan.

"Log juh," pööritas Lars silmi. "Mida ta sinuga tegi."

"Suudles mitmeid kordi ja lubas end ära tappa, kui ma ei lase tal end hellitada ja armastada," jutustasin poistele.

"Appi, kui värdjaslik," porises Lars pahaselt. "Hea, et asi kaugemale ei jõudnud."

Politseisse me siiski ei läinud vaid hoopis kooli, et rääkida sealse psühholoogiga, kes loomulikult oli nõus Caspariga rääkima. Juba järgmisel päeval tuligi Casparilt sõnum: "Vabandust."