Mustand ✅

7. Peatükk

Kuigi olen suur jalgpalli fänn, ei läinud ma tol õhtul kooli jalgpalli vaatama. 

Isa teadis, et lähen ja just seepärast ei olnud teda kodus. Lisaks ei olnud ka minu venda kodus. See andis mulle vaba võimaluse olla ÜKSI kodus. 

Kiirustasin just pärast matemaatika tundi kodu poole. Nägin jalgpalli platsi pool suurt rahvamassi tunglemas sissepääsust tribüünile, et saada endile parimad kohad. 

"Loren!" kuulsin Caspari häält eemalt. Poiss kihutas jalgrattaga minu poole, seljas jalgpallimängu riided, selja peale kirjutatud suurelt Murka.  

Seiskusin jala pealt ning jäin ootama, kuni poiss kummikraapsatuse saatel mu kõrval järsult hoo maha pidurdas nii, et lahtine killustik vastu mu paljaid sääri lendasid.

"Sorry," vabandas poiss esmalt ning küsis siis: "Kas sa ei tulegi mängu vaatama?" 

 "Ei. Ma jätan täna vahele."

"Sina? Jätad vahele?" imestas tema. "Kuidas siis mate tunnis üksi istuda oli? Kogu meie klass ju oli abis tribüünipinke korrastamas ja mänguks ettevalmistusi tegemas. Mina sinu asemel oleksin ka appi tulnud mitte üksi mates olnud," vahetas poiss teemat. 

"Jah. Kusjuures. Sellest rääkides. Sa oled mates nüüd minu pinginaaber ja personaalne matemaatika õpetaja."

"Miks ma ei imesta. Oli ka aeg," naeris kutt. 

Olime juba päris pikalt mööda teeäärt aeglaselt edasi liikunud. Mul oli tunne nagu ta tahaks mind peaaegu koduni ära saata. 

"Kuule. Tule ikka mängu vaatama. Hüppa pakikale. Viin su kohale," moosis ta edasi. 

"Ma olen juba peaaegu kodus."

"Viska kott koju ära. Pane selga see numbriga spordisärk ja tule!" 

"Sa mõtled seda sinist?" küsisin vastu. 

"Jah."

Just sel hetkel mulle meenus, et olin ka selle särgi visanud kortsu musta prügikotti. Õnneks ei ole olnud kellelgi aega neid kotte sealt seina äärest ära liigutada. 

"Ma arvan, et jään siiski koju," peatusin nende sõnadega oma koduväravas. "Tänan, et mu ära saatsid." 

"Tule ikka! Siis saan sind pärast uuesti saata. Ma võin su meie tiimi juurde istuma pookida, kui selle kena särgi selga tõmbad."

"Mis sul sellest, et ma seda mängu vaatama tulen või ei tule?" 

"Emm," jäi poiss kidakeelseks. "Tahad ausalt teada?" 

Noogutasin. 

"No esmalt seepärast, et sa oled igal mängul käinud ja see oleks imelik, kui sa järsku ei tuleks. Teiseks seepärast, et kogu kool tuleb kaasa elama. Kolmandaks, kuna tahan Oliviat ärritada. See viimane unusta ära."

"Oot... Mida?" küsisin muiates. Mul oli kuradi hea meel seda viimast lauset kuulda. 

"Nii nagu kuulsid. Tahan mingil määral talle kätte maksta ja kuna meeldin talle tegelikult siiani, aga sina mitte üks labane protsent, siis see ärritaks teda, kui sind meie tiimi juurde istuma paneksin ning sinuga suhtleksin. Vabanda. Nii matslik minust," seletas Caspar. 

"Ei. Ma lähen otsin kohe oma särgi!" hüüdsin talle ning kiirustasin tuppa. Valasin põrandale laiali oma kaltsud ja otsisin sealt välja sinise kooli spordimeeskonna särgi. Kloppisin selle veidi sirgemaks ning vahetasin selle oma musta topi vastu. Panin pähe tagurpidi musta värvi nokamütsi ja kiirustasin õue tagasi. 

"Ou! Sa näed üli lahe välja," kiitis Caspar ja osutas käega pakiraami poole, millel istet võtsin. 

Eesmärk on meil ühine. Maksta Oliviale ikka TÄIEGA kätte.