"Lo, mida sa teed?" kuulsin isa häält taas.
"Lõpetasin lillede kastmise. Tead, sa ei pea kogu aeg uurima, mida ma teen, sest ilmselgelt ei tee ma midagi põnevat," vastasin tüdinemusega.
Istusin voodile ja põrnitsesin oma tuba. See oli vastikult plikalik ja meenutas seda kuradi keppimaratoni.
"Õhh!" kargasin vihaselt püsti, kraapisin seintelt maha kõik oma postrid ja diplomid ning viskasin need keset põrandat kokku. Tirisin voodi alt välja oma vanade koolivihikute kasti ning toppisin diplomid ja postrid sinna sisse. Surusin kasti kinni ning viskasin oma toast välja.
Kiskusin oma kummutist välja kõik värvilised riided jättes sinna vaid mustad ja valged. Ka oma voodipesu, mis oli siiani olnud lilleline, vahetasin välja mustade roosidega tekikoti ning padjapüüri vastu.
Viskasin oma toast välja värvilised jõulutuled ja värvilise kiisu pildiga vaiba.
Toppisin kõik asjad suurde musta prügikotti ning vedasin pööningule. Kasti täie vanapaberit vedasin kamina juurde.
"Mis see on?" päris isa, kui kasti väikese mütakaga põrandale asetasin.
"Vanapaber," porisesin mina.
Selline näeb välja põhiliselt minu koristamine, kui mul ruumist puudus on. Tavaliselt ma muidugi ei viska oma riideid prügikotiga pööningule, vaid puntras kummutisahtlisse, aga sel korral oli mul tahtmine enda tuba täiesti ümber teha nii, et see ei meenutaks mulle toda vastikut kaheksateistkümnendat sünnipäeva.
Istusin oma voodile. Võtsin kätte oma märkmiku ning kirjutasin sinna üles asjad, mida järgmisel päeval pärast kooli ostma lähen.
Mul ei ole just palju raha, aga hetkel peaks täpselt nii palju olema mul pappi, et saan osta enda toa ümber muutmiseks asju. Pätsasin endale valurahaks kaks sotti Antoni taskust, kui ta mu sõbrantsi magatas.
"Loren, kas sa midagi süüa soovid?" kuulsin isa häält, mille peale märkmiku kinni lõin ja köögi poole suundusin.
"Oleneb mida," astusin nende sõnadega isa juurde, kes külmkappi vaatas.
"Meil on terve suur kook," ütles isa ja võttis kapist välja šokolaadikoogi ning asetas selle keset söögilauda.
Võtsin sahtlist meile mõlemale kahvlid ning hakkasime kahekesi kumbki oma poolelt kooki sööma.
Sedasi maiustasime me isaga alati, kui väike olin. Tegelikult siis tegi seda ka mu vend koos meiega. Mu vend on nii muutunud pärast seda, kui ta otsustas oma bändi teha ja hakkas kirjutama deepi muusikat, mis kõlab jubedalt. Tema ütleb, et see on muusikamaailma revolutsioon.
Kahtlen selles.
YOU ARE READING
Mustand ✅
Teen Fiction"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!" karjusin vastu ja lõin oma toaukse kinni. Ma tean, et mul on probleem, aga tulen sellega ise toime ja olen leidnud endale viisi, et end rahustada. Sellest saab minu väike saladus. "Alati o...
