Mustand ✅

20. Peatükk

Istusin autos, jälgides isa pilku läbi tahavaatepeegli. Tundus, et ta on juba olukorraga leppinud. Sellegi poolest alustas ta just siis, kui olin sellele mõelnud juttu: "Ma arvan, et me siiski peaksime kutsuma suguvõsa kokku ja korraldama ema ärasaatmise."

"Ma arvan ka nii," lisas Lars. 

Ma noogutasin nukralt. 

Nägin, kuidas isa mu pilku püüdis ning siis, kui selle sai, naeratas. See muutis ka mind veidi rõõmsamaks. 

Kummaline oli siseneda riietusruumi ilma emata. Tavaliselt, kui kuskil ujumas käime, oleme alati emaga naiste poole peal saanud rääkida paljudest asjadest, mida muidu ei saa. 

Mul on nii palju küsimusi, mida tahaksin just praegu küsida, aga ei saa. Ma tunnen end ikka veel nii süüdi oma sõnade pärast. Ilmselt see süütunne ei kaogi kunagi. Pean lihtsalt leppima sellega ning elama edasi. 

Keerasin oma kapi lukku ning kinnitasin võtme käe külge. 

Sisenedes dušširuumi kuulsin juba basseinide ruumist laste kilkeid ning potsatusi, mis kostusid, kui inimesed torudesse hüppasid ning neist seejärel alla liuglesid. 

Mind need torud ei huvitanud. Sisenesin hoopis aurusauna ning nautisin rahustavat muusikat, mis seal kostus.

Kui saunast väljusin nägin Larsi, kes liikus suure ujumisbasseini poole ning isa, kes sisenes soolasauna. 

See oli pereaeg, mis omakorda oli ka igaühe oma aeg, mil ta sai mõtteid tuulutada. 

Mulle kulus tõesti see kõik ära. 

Liikusin ka ise suure basseini poole. Astusin hüppeplatformile ning hüppasin pea ees vette, sukeldudes päris põhjani välja. Tõukasin jalgadega vastu põhja ja olingi jälle veepinnal. 

"Kena hüpe, õeke," ütles Lars eemalt, toetades kätega vastu rajapiiret. 

"Tänan," vastasin üleolevalt ja uhkelt. 

Ujusin ära kuskil kakskümmend otsa ning otsustasin siiski proovida torust alla lasta. 

Nii kui basseinist redeli kaudu väljuma hakkasin märkasin musta T-särgi ning valgete lühkaritega Ronanit, kes minu poole vaatas, istudes valgel plastmassist toolil. Selle olin juba väiksena kindlaks teinud, et tegemist on ujulatöötajate tooliga. Või teise sõnaga vetelpäästja tooliga. 

Ehmusin tema pilgust niivõrd, et libisesin pea ees vette tagasi, lüües selle vastu redeli käepidet päris kõvasti ära. 

"Raisk!" karjusin vee all, lastes suust välja hulgaliselt õhumulle.

Tõukasin end seejärel veepinnale, haarates kinni ääretorust ning oma pea valusat kohta käega katsudes. Silmi hoidsin veel kinni. Hõõrusin ühe käega silmadelt vett vähemaks ning avasin need. Ronan seisis mu ees. 

"On kõik hästi? Said väga haiget?" uuris mees hoolivalt. 

"Ei saanud. Kõik korras," valetasin talle. 

Mulle ei meeldi olla saamatu hädapätakas. 

"Ja jah, endal sinikas," ütles ta ja sirutas minu poole oma käe. 

"Ma saan ise," pomisesin vaikselt ja vinnasin end basseiniäärele istuma. 

"Kuule, mis sebid?" hüüdis Ronan rõõmsalt teiselt poolt basseini. 

"Lubage ma aitan," ütles Ronan, üritades mind püsti saada. Tõstsin "stoppi" näidates käelaba püsti ning tõusin ise. 

Ma poleks seda pidanud tegema, sest silme eest virvendas niivõrd, et libisesin veel kord peaaegu pikali, kuid juhtus selle asemel veel piinlikum asi. Nimelt püüdis mu kinni hoopis Ronan, mitte kiviplaatidega kaetud valge põrand. 

"Hea käpard," naeris Lars. 

"Ole vait, äpard," sisisesin vastu. 

"Sa pidid ikka tõesti haiget saama. Tavaliselt oled veidi sõnakam," irvitas vend edasi. 

Jätsime Larsi sinna paika ning liikusime Ronaniga esmaabiruumi, kus too võttis väikesest külmkapist välja külmakoti. 

"See näeb päris kohutav välja," ütlesin vaikselt, nähes tumedate klaaside peegelduselt oma parempoolset otsaesise külge. 

"Pane see peale," surus Ronan külmakoti koos rätikuga mu muhule. 

"Aitäh sulle," tulid minu suust leebed sõnad. 

Mis saab minuga veel halvasti minna?