Mustand ✅

34. Peatükk

Mõne aja pärast avastasime end taas maaalusest söögikohast, istumas ainsas aknaaluses lauas.

"Me oleme rääkinud nii palju minust, aga nii vähe sinust," alustasin juttu, segades oma piparmünditeed, et see väheke jahtuks.

"Minust pole väga midagi rääkida," kehitas poiss õlgu ning toetas end seljaga vastu tugitooli seljatuge. Sain aru, et ta tahtis näida sellisena, et tal on mugav, aga tegelikult tundsin tema pilgus ja kehakeeles ära ebamugavustunnet, ma-ei-taha-sellest-väga-rääkida tunnet.

"Mina rääkisin endast peaaegu kõike, sina ei räägi midagi," pomisesin nukralt ja rüüpasin teed.

"Mis mõttes peaaegu? Ma arvasin, et see ongi sinu kohta kõik," kortsutas Ronan kulmu.

"Nagu ei ole võimalik kogu elulugu ju ära rääkida nii lühikese ajaga. Osa asju on sellised, mille peale tuled hiljem, et neid rääkida."

"Olgu, ma räägin, aga mitte siin. Räägime sellest kuskil mujal kus saame olla täiesti kahekesi," pomises noormees.

"Su korter näiteks?" küsisin mina.

"Sa ei tule ju minuga koos sinna... Seega mõtlesin pigem sinu kodu."

Ma jäin veidikeseks ajaks mõttesse.

See, et ta ei taha rääkida muidu oma lugu, kui ainult siis, kui oleme kahekesi, pani mind arutlema mõtteis, millised on küll tema saladused.

"Oleksin nõus küll," pomisesin viimaks. Samas painas mind mõte sellest, mida Caspar tegi.

***

"Siin see siis ongi. Minu kodu," avas Ronan mulle oma korteriukse.

Ruum oli avar. Paremas seinas kaks suurt akent, mille all diivan ja diivani ees laud. Vasakul oli televiisor ning paremal pool nurga taga väike kööginurk. Otse edasi oli kolm ust, millest üks läbipaistev rõdule viis.

"Väga kena," vastasin talle.

"Võta istet," osutas noormees diivanile.

Istusin valgele nahkdiivanile ning jälgisin, kuidas poiss minu kõrval sättis patju ilusti ning istus siis minu kõrvale, näos tõsine ilme.

"Minu lugu pole pooltki nii põnev, kui sinu oma, aga," alustas ta juttu. "Kõik hakkas nihu minema siis, kui mu õde ükspäev teatas, et on oma sõbrannaga suhtes. Mu õele olid varasemalt meeldinud füüsiliselt siiski poisid, kuid kuna poisid temast välja ei teinud ja sõbranna osutus lesbiks, otsustas mu õde ka sedasi. Tegelikult ei ole ju selles midagi hullu, aga minu jaoks oli see kõike muud kui okey. Ma ei suutnud olla selle teadmisega ja hakkasin nende vahel surkima. Aga, mida rohkem ma surkisin, seda rohkem nad justkui üksteisse kiindusid. Vähemalt minu õde temasse küll. Tundus, et mu õde arvas, et üritan tema sõbrannat üle lüüa, aga ma ei tahtnud seda. Kuid minu surkimine nende suhtes lõppes sellega, et mu õe tüdruk leidis endale hoopis ühe teise tüdruku. Mu õde oli nii löödud, kuna ta sai aru, et teda ei taheta. Tema vanemad ei taha teda, poisid ei taha teda ja isegi tema sõbranna ei taha teda. See viis ta lühisesse."

"Appi," pomisesin vaikselt.

"Ja ta ei teinud seda mulle lihtsaks. Mu õde sõimas mul näo täis ja lõikas minu toas, minu nähes endal veenid läbi. Kogu tuba oli verd täis."

"Su lugu on ju palju palju jubedam, kui mul!" tekkisid mulle kaastundest pisarad silma.

"Ma läksin täiesti segi. Hakkasin igast hulle asju tegema. Aga siis ma kohtusin kellegagi. Ühe väga armsa tüdrukuga, kelles tunnen ära osake endast kui ka osake enda armast õest, keda minu pärast ei ole enam elavate seas. Puhaku ta rahus."

"Aga parim läbipääs ongi läbiminek," lisas ta vaikselt ning saatis mulle ühe pingutatud kurbade silmadega naeratuse.

—-
Lucsya: Jälle siis üks kena raamat lõpusirgel. Loodan, et meeldis selline veidi teistmoodi crazy story.