Mustand ✅

18. Peatükk

"Loren," alustas isa juttu, kui koju jõudsin. 

"Jamh?" hakkasin endal jalanõudsid jalast kiskuma.

"Su psühholoog helistas ja ütles, et tunned end üksi ja-" rääkis isa, kuid ma ei lasknud tal juttu lõpetada ja segasin vahele: "Kõik psühholoogid on ühesugused turumoorid. Neil on lausa töölepingus, et patsiendi saladusi ja probleeme ei räägita edasi. Mis kuradi mõttega ma seal käin?"

"Ta ütles seda seepärast, et tal tuli idee, et me võiksime kogu perega minna SPA-sse sel nädalavahetusel ja ööbida hotellis," lõpetas isa oma jutu. "Ja see on väga hea idee. Saame kõik sellest veidi süngest olemisest eemale."

SPA-sse minek kõlas tõesti täitsa hea ideena. 

"Olgu," üritasin naeratust suule tuua, kuid ei suutnud, sest tundsin, kuidas taas mu kere kuumaks muutub. "Ei. Ma ei taha ööseks jääda," pomisesin kiiresti. 

"Ma juba bronnisin meile hotellis toa ära," ütles isa vastu. 

"Vahet pole," vastasin kiirelt ja jooksin oma tuppa, lõin ukse kinni ning otsisin välja paberi ja pliiatsi. 

Sel korral sodisin ma pildi hoopis Ronanist, kes seisab lennujaama ees. See kujutluspilt ehmatas mind veel rohkem ära ja ajas mind täiesti paanikasse. Rebisin vihaga oma joonistuse puruks ning surusin pea vastu põrandat, hoides kätega pea ümbert kinni. 

"Ma ei suuda nii enam!" nuuksusin oma põlvede vahele ja kiigutasin end edasi-tagasi. 

Võtsin uue paberi ja joonistasin siiski kujutluspildi lõpuni, missest, et see tekitas mulle kohutavaid piinu, sest iga hetkega tundsin, et mu süda tahab suure koormuse tõttu seiskuda. 

Vannituppa jõudes nägin end peeglist. Mu nägu oli lumivalge ning silmad hiilgasid. Ma olingi täiesti hull. 

"Ma vihkan end," pomisesin pahuralt ning ronisin tulikuuma vannivette istudes seal seni, kuni mul hakkasid juba tekkima päriselt esimese astme põletused. 

"Ai!" hüüdsin siis, kui sellest aru sain. 

Tulin vannist välja ega suutnud endale rätikutki ümber panna, sest see tekitas tohutut valu mu nahal. 

"Tee ruttu!" kuulsin venna häält ukse tagant. 

Astusin vannitoast välja ning tema silmad läksid suureks. 

"Kas sa üritasid end ära keeta?" küsis ta. Ma ei saanud isegi aru, kas see oli jälle mõnitav hääletoon või pigem hirmunud. 

"Pole sinu asi," vastasin salvavalt ning põgenesin oma tuppa. 

Veidi aja pärast tuli mu isa, käes kreemituub. "Lars ütles, et põletasid end kuuma veega ära. Tulin vaatama, kuidas olukord on."

"Minuga kõik korras," pomisesin vaikselt ning lükkasin ehmunult vaiba kiiresti oma kriibitud põrandakohale, enne kui isa teada saab. 

"Sa oled täiesti punane. Määri seda peale kõikidele punastele kohtadele ja kohe korralikult."

Nii nagu isa käskis, nii ka tegin. 

Mõne tunni pärast oli juba päris hea olla, kuid suur hirm tekkis siis, kui vetsu minnes oli vastikult valus häda teha. 

"Ma olen hull," kinnitasin endale veel kord seda vastikut tõde.