Mustand ✅

13. Peatükk

Olin terve päeva tusane. Ma ei nutnud, aga olin seesmiselt pidanud sõda kõige ja kõigiga.

Korraga kuulsin välisuksel koputust, mille peale jooksin esikusse, kus isa juba ust avas.

Paraku ei olnud ukse taga isik, keda ma sinna seisma ootasin vaid hoopis vanaema.

Miks peakski ema koputama? Ta tuleb ju oma koju.

"Hei, mamma," ütlesin tölpinult. Mu näost ta luges raudselt välja selle pettumuse.

"Mul on nii kahju," kallistas vanaema alguses isa, kes oma näo vana naise pikkadesse hallidesse juustesse peitis. "Ära nuta, poja."

Mu seest käisid läbi veel miljonid jõnksud. Mul läks süda pahaks. Pea käis hullupööra ringi.

Nähes isa nutmas oli mulle esimene kord ja see karjus mul peas: "Saa aru sa kuradi ennast täis jõmpsikas! Sinu sõnade pärast ei olegi sul enam ema!"

Ma tundsin ennast nii süüdi. Need sõnad kummitasid mu peas ringi. Elasin üha uuesti ja uuesti läbi seda mõttetut õhtut, mis osutus kõige viimaseks õhtuks, mil oma ema üldse nägin.

Mu silmad muutusid vesiseks.

Korraga ilmus välja ka Lars. "Mida sa pillid türa! Sina oled süüdi, sa väike tänamatu ahv!" röögatas ta mulle, endalgi silmad vesised.

"Lars!" käratas vanaema.

Kogu mu keha vappus ja maapind kadus jalge alt. Vajusin mööda seina põrandale istuma. Hääled mu ümber kostusid nii kauge kajana.

"Loren!"

"Jah?"

"Sa viisid oma uued riided kõik pööningule!"

"Miks sa need alla tõid?"

"Et sa need oma kappi paneksid. Ja mida sa oma toaga oled teinud?"

"Ma ei taha neid riideid ja see on minu enda asi, mida ma oma toaga teen või ei tee."

"Kotid kaasa!"

"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!"

"Sina oled süüdi, sa väike tänamatu ahv!"

Hääled mu peas muutusid üha rohkem välja kannatamatuteks. Mul oleks olnud nagu nüri nuga kõhus, mida keeratakse üht ja teist pidi, seejärel haaratakse kinni mu südamest ja pigistatakse seda väe jõuga kokku, et see seiskuks.

Emme! Ma vajan sind! Ma vajan su kallistust! Palun ära jäta mind!