Caspari sõnad miski pärast panid mul pisarad voolama. Oleks kordki Anton nii mulle öelnud või sedaviisi mind kallistanud. Aga ei. Ma tundsin äkki, kuidas mu kerest käivad läbi korda-mööda kuuma ja külma lained.
"Palun jää minuga ja ma luban, et olen elu parim poiss-sõber. Palun, Lo, palun."
See, et ta kasutas mu hüüdnime muutis asja veel raskemaks. Ma tean, et ma ei armasta teda ja pole kuidagi armastanud, aga ma ei suutnud talle öelda "ei".
"Kas sa nutad?" küsis poiss, lõdvendades oma haaret ning lükkas mu näo eest ära juuksed. "Nutadki. Palun ära nuta."
"Ma pean! Ma ei tea, mis mu sees toimub ja mida ma siin teen. Ma pean kellegagi rääkima. Ma pean samuti saama enda seest kõik välja, aga ma ei suuda usaldada mitte kedagi."
"Ma luban, et saad mind usaldada. Ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ma hoian su saladust ja sina minu omi."
"Ma olen üks vastik tropp, kes rikub oma elu ära. Ma olen kade oma venna peale ja ma kahetsen kogu hingest sõnu, mida emale enne, kui ta reisile läks, ütlesin. Ma ütlesin, et ei taha, et ta kunagi tagasi tuleks. Aga ma tahan, et ta tuleks. Ma pole juba mitu kuud saanud kedagi kallistada ja kellelegi rääkida, mida tunnen. Koolis mind peetakse hulluks ja lolliks ja seda ma ka olen. Tead mida? Kunagi tulebki see välja, et ma olengi hull!"
"Rahu," tõmbas Caspar mind enda vastu.
"Ei!" hüüdsin mina ja lükkasin ta endast eemale. "Ma ei taha suhteid. Mitte kunagi!" hüüdsin hüsteeriliselt.
"Naabrid magavad. Ole veidi vaiksemalt," sosistas Caspar.
"Vabandust," pomisesin ning heitsin end diivanile kõveras istuma, surudes pea diivanipatja ja lihtsalt nutsin. Alles nüüd elasin läbi ema kaotuse leina, suhte purunemist ja kõiki muid tundeid, mida olin enda sees üritanud varjata. Oligi vaja vaid tikku, mis sütitaks selle granaadi.
Poiss tuli mulle lähemale, istus minu kõrvale silitas mu pead ja suudles mind siis otsa ette.
"Ma ei armasta kedagi ja ei hakka armastama!" nuuksusin talle.
"Sa ei peagi, aga palun luba siis mul sind armastada. Sa vajad seda."
Kurat, kust ta neid tõepärle nopib?
"Anna andeks, et ma nii nõme olen," sosistasin vaikselt, oma pilku poisile viies.
"Ma ei olegi su peale pahane. Ma olen pisut õnnetu, et sina oled õnnetu, aga ma olen rõõmus, et siin oled."
"Palun, ära meelita!" turtsatasin pahaselt.
"Ma ei meelita. Kas saadan su koju?"
"Ei! Ma ei taha koju!" peitsin enda pea uuesti ära.
Tundsin, kuidas Caspar minu ümbert kinni võttis ja siis mind vastu oma rinda tõmbas ja diivanile pikali heitis, nii et jäin diivani pehme seljatoe ja tema vahele. Seal oli mul kummaliselt turvaline tunne.
"Luba, ma armastan sind," sosistas Caspar ja tegi õrna ja lühikese suudluse mu suule.
Ma vihkan ennast.
KAMU SEDANG MEMBACA
Mustand ✅
Fiksi Remaja"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!" karjusin vastu ja lõin oma toaukse kinni. Ma tean, et mul on probleem, aga tulen sellega ise toime ja olen leidnud endale viisi, et end rahustada. Sellest saab minu väike saladus. "Alati o...
