Mustand ✅

30. Peatükk

"Oi, kes lõpuks koju jõudis!" hüüdis Lars õnnelikult, käes õllepudel, mulle esikusse vastu tulles, teise käe all Stella. "Minu väike õekene."

"Mine perse!" hüüatasin ja kiirustasin oma toa poole.

"Jälle läks poistega nässu?" naeris Lars. "Tead, et kuttidele ei lähegi sellised orad üldse peale!" karjus Stella mulle õelalt järgi.

Pöörasin end vihaselt ringi: "Tead, et sinusugused portselannukukesed on veel halvem valik. Need kipuvad kergesti purunema."

Vahtisin tüdrukuga vihaste pilkudega tõtt.

"Oi, naised, naised," hakkas Lars meid üksteisest eemale lükkama. "Mine rahune kuskil maha," ütles ta siis mulle.

"Lähengi," pomisesin vaikselt.

"Ou, Sam!" hüüdis Stella, mille peale üks pruunipäine poiss elutoast meie juurde tuli. "Mine tee selle Loreniga midagi. Mul tunne, et ta vähe saanud, et ülbab siin."

Poiss pani oma käe ümber minu, hakates midagi ütlema, kuid rabelesin end lahti: "See on minu kodu ja siin teil küll mingit sõnaõigust pole!"

"On ikka küll. See on minu kodu olnud viis aastat kauem, kui sinu kodu!" hüüdis Lars.

"Kuule, tunne vahelgi millestki rõõmu, eksju," ütles Sam. Poiss, keda ma polnud varem oma venna pidudel näinud.

Ohkasin sügavalt välja ja teesklesin, et rahunesin täiesti maha. "Head ööd!" ütlesin neile ja läksin oma tuppa, viskasin end oma voodisse pikali ning katsin padjaga kõrvad, et vali muusika nii pinda ei käiks. Mu vennal pole ikka üldse muusikamaitset.

"Ou, Loren, tule ka ja pane pidu. Mida sa mossitad siin?" tuli Sam mu tuppa.

"Kebi välja!" hüüdsin talle ja loopisin teda esimese ette juhtuva asjaga- padi.

"Ai, ma tõesti väga sain haiget," naeris ta, võttis padja maast üles ning viskas selle vastu mind tagasi.

"Mine ära!" hüüdsin talle, kuid poiss tuli aina lähemale, vastik irve näol. "Türa! Lars! Tule aita!"

"Nüüd on siis, tule aita," tegi Sam titekat häält. "Ülbaks siis vähem teine kord."

"Lars! Putsi küll! Tõmba oma sõbrad tagasi!" hüüatasin uuesti.

Mu vend ilmuski Stellaga mu toa uksele.

"Hah, porn otse laivis, sellest ma küll ilma ei taha jääda," naeris Stella ning klammerdus rohkem mu venna külge.

"See pole naljakas! Üldse pole! Aus ka pole!" karjusin mina, joostes rõduukse poole, komistades põrandal käpuli.

"Elu polegi aus," naeris Stella edasi.

"Lars päriselt ka! Aita mind!" kiljusin mina, kuid mu vend ei kuulanud mind.

"Rahu, Sam ainult mängib. Ega päriselt ta sind küll panna ei tahaks. Selline madu küll väga seksikas pole," naeris Stella. "Sam, aitab küll hirmutamisest."

Poiss kaotas enda näolt selle enne-keppi-saamist ilme ning muutis selle lihtsalt naeratuseks, tegi mulle ühe põsemusi ja sosistas: "Näeme, kallis."

"Sam!" hüüdis Stella. "Aitab, ma ütlesin!"

Poiss tõusis püsti mu kohalt ning nad lahkusid mu toast. Kaasa arvatud mõned Larsi sõpradest pealtvaatajad ka.

"Vastik," pomisesin vaikselt.

Ma olin tegelikult jube väsinud pikast koolipäevast ning kõigest sellest, mis kõik juhtunud oli, aga ei julgenud magama jääda, kuna kartsin, et keegi une pealt mu ära kägistab või vägistab. Muusika oli ka üpris vali, mis takistas uinumist.

Jah, ma kituks isale kõik ära, aga see pole esimene kord. Isa ei usu mind. Ja kui ta vennaga veidigi räägib, palub too vabandust, et kiusas mind, kuid tegutseb ikka sama moodi edasi. Kuidas saab üks vend nii vastik olla?