Mustand ✅

16. Peatükk

Oma tuppa sisenedes märkasin seinas õrnu jälgi sellest, mida olin eile paberile kritseldanud, toetades seda vastu seina.

Tõmbasin õrnalt käega üle seina kahjustatud koha ning tundsin taas põletavat valu. Seda sama tunnet, kuidas keha justkui põlema süttib.

Viskusin põrandale pikali valgele laigule parketil, mille päike oli tekitanud, kui siin alles vaip oli.

Mu huulte vahelt kostusid vaiksed ohked, kui kägaras nagu krevett maas tõmblesin.

Iga puudutus mu nahal, tekitas välja kannatamatut valu.

Toetasin küünarnukiga voodiservale ja vinnasin end püsti, haarates paberi ja pliiatsi järele. Leidnud matemaatika vihiku ning ühe pooltühja pastaka, sulgesin tugevalt silmad, millest pressisid välja soolased pisarad ning hakkasin kritseldama kujutluspilti, mis mind sel korral peas painas.

Üks musta nahavärviga naine surumas ema kätt enne, kui ta lennukile astub.

Viimaks murdus pastakas pooleks, mis mind sellest jubedusest välja tõi.

Hingeldasin ohjeldamatult nagu oleksin just maratoni jooksnud. Tõmbasin paberilehe ehmudes vastu ennast nähes rikutud põrandat otsustasin tuua tagasi oma tuppa selle kiisuga vaiba ning iga kord, kui tuleb peale hoog, mil mu keha muutub kuumaks, lükkan vaiba eemale ja kritseldan samas kohas. Siis on võimalus, et keegi ei saa teada ning ma ei riku ära kogu oma tuba nende vastikute joonistustega.

Otsustasin, et pean järgmisel päeval ostma endale rohkem pliiatseid ja paberit.

Kortsutasin paberilehe kokku ning viskasin koos katkise pastakaga prügikasti. Seejärel kiirustasin pööningule oma vaipa otsima.

Sättisin vaiba rikutud kohale ja heitsin naudingut tundes sellele pikali. Kogu mu keha surises rahu tundest. Hingasin mitu korda sügavalt välja, mis rahustas mind veelgi.

Ma sain aru küll- mul on probleem, aga samas ei tahtnudki ma sellest kritseldamisest loobuda, kuna pärast seda oleksin kogenud justkui midagi üli kosmilist. Tundsin rahuldust, sõltumatust. Olin suutnud maandada kuskile oma tunded ja stressi. Parim viis lõõgastumiseks. See jääb igaveseks minu väikeseks saladuseks, mis minu vaiba all peitub.

Tõusin püsti ja suundusin vannituppa. Keerasin kraani lahti ning lasin vannil täituda sooja veega. Koorisin endal riided seljast, visates need pingile vanni kõrval ja ronisin vette.

Pärast vannis käimist oli mul justkui kogu kritseldamisest saadud rahuldus kadunud. Mind tabas kurbusehoog. Üritasin uuesti midagi paberile teha, kuid see ei toiminud.

Tol õhtul sai mulle selgeks ka teine asi- kritseldamine ei paku mulle naudingut, kui ma eelnevalt ei tunne oma kehas kõrvetavaid leeke ning laavat voolamas mööda mu veene.