Mustand ✅

15. Peatükk

Teisipäeval olin sunnitud kooli minema, kuna oli viimane matemaatika tund kordamiseks enne suurt kontrolltööd.

Mind häiris mõte, et poiss, kes mulle on nüüdsest õpetajaks, magas mu voodis reede öösel vastu laupäeva.

Istusin vaikides Caspari kõrvale.

Mina häiris kõik. Klassikaaslased, õpetaja, sammud. Isegi kärbse pinin aknal, kes valmistus talveuneks, kuid oli nii uimane, et ei saanud aru, kas ta juba magab või ei. Ma võin kihla vedada, et ta ei saa aru, et ta üldse eluski on. Ta isegi ei mõtle sellistele asjadele.

Sukeldusin oma mõtete maailma ja jäin aknast välja vaatama.

"Loren!" kuulsin korraga Casparit, kes päris valjusti mulle kõrva sosistas.

"Mh?" pöörasin pilgu tema poole.

"Oled kuidagi mõtlik. Oled ikka veel minu peale pahane?"

"Miks?" ei saanud ma aru tema sõnadest.

"No ma olin täis. Ma tõesti ei oleks tahtnud sedasi sulle ligi tikkuda. Anna andeks," vabandas ta.

"Ei. Ma pole selle pärast pahane või kurb. Vabandus vastu võetud," vastasin väikese ohke saatel.

"Mille pärast siis?" uuris poiss vaikselt ja asetas oma sooja käe minu käe peale, mis mu tühjal vihikulehel lebas.

"Ma ei taha rääkida," pomisesin kätt ära tõmmates.

Haarasin pastaka ja kirjutasin tahvlilt maha kõik, mis sinna poole tunniga tekkinud oli. Kummalisel kombel sain isegi nendest ülesannetest aru.

Terve päev oli koolis raske olla, kuid tagant järgi ma soovin, et see päev olekski kestma jäänud ja polekski need mõttetud tunnid lõppenud, kuna koju jõudes ootasid mind isa ja Lars, kes teatasid ema surmast. Uskumatu, et me ei saa teda isegi maha matta, kuna lennuk lebab rusudena kuskil Poola piiri ääres. Ainult mõnd üksikud inimest suudeti tuvastada. Enamus kehasid olevat nii põlenud, et isegi ei teata, kellega täpselt tegu.

"See pole võimalik," pomisesin vaikselt.

Larsile otsa vaadates ei tundnud ma ära oma vastikut suurt venda. Ta oli vait kui haud ning põrnitses külmkapile magnetiga kinnitatud kalendrit, mille kohal rippus meie perepilt.

See pilt on tehtud siis, kui mina alles kahe aastane olin. Me käisime Soomes. See oli üli palav suvepäev. Isa ja Lars on mõlemad sellel pildil ujumispükste väel ning emal linane varrukateta suvekleit.

Neelatasin. Silma tikkusid pisarad.

Ronisin oma tuppa minemise asemel pööningule, viies sinna ka oma kaks suurt kotitäit riideid tagasi.

Vaatasin udusest tolmunud väikesest ümarast aknast välja.

Ma pole mitte kunagi tundnud seesuguseid süümepiinu ja valu oma keres.