Mustand ✅

27. Peatükk

Ärkasin Caspari kaisus. Vaatsin tema magavat nägu. 

Ta on üli armas poiss ja üli tore ja kõik, aga ta ei suuda mu tundeid mõista. Meil ei ole ühiseid jooni. Kui ma ka lasen end tal juhtida, muutub kõik vastupidiseks sellele, milline suhe meil Antoniga oli. 

Ma ei ütleks Casparile kunagi, kui väga teda armastan. Ma oleksin justkui haletusest temaga koos, aga see pole ju suhe. Ma saan aru, mida Anton vist läbi elas. Ta hoolis minust väga ja tõsi, oli ka alguses armunud, aga lõpuks oli ta minuga vaid seepärast, et lihtsalt hoolis ja haletses. Ta ei tahtnud mind muuta kurvaks, aga samas ei olnud mina tema maitse. 

"Caspar!" hüüdsin korraga seinakellale pilku visates. 

"Mh?" ärkas poiss uniselt ja vaatas mulle naeratavalt otsa. 

"Kell on kaksteist," sosistasin talle. "Täna on koolipäev."

"Tead, ühe päeva võib puududa," vastas ta ja silitas mu juukseid. "Sa oled nii nii ilus."

Üritasin temaga silmsidet vältida ning lasin tal lihtsalt silitada oma juukseid. 

"Ma tõesti armastan sind kogu südamest, Lo," jätkas poiss vaikselt välja ohates. 

"Aga me pole kokku loodud," pomisesin vaikselt. "Saa aru. Meie vahel ei saa suhet olla ega tulla. Sa kannatad selles ise kõige rohkem." 

"Ei kannata."

"Mulle meeldib sinuga koos ja ma isegi naudin seda, kui mulle komplimente teed, kuna keegi teine seda ei tee. Aga ma ei ütle sulle, et armastan sind ja nii... See on nii valus, kui inimene, keda armastad ei vaevu isegi seda mitte tegema."

"Mul ei olegi seda vaja. Sa ei pea sundima end." 

"Siis lase mul minna ja unustame, et see õhtu ja hommik üldse eksisteerisid. Lähme edasi nagu poleks midagi juhtunud."

"Ma ei suuda," ütles Caspar. "Ma vajan su lähedust, su puudutusi, su ilu, su huuli." Enne, kui jõudsin midagi vastata keeras ta end pooleldi mu peale, tõi oma soojad käed mu kaelale ning suudles mind. 

Ma tunnistan, et see oli siiani mu elu parim suudlus. Ta on tõsiselt hea suudleja. Kahetsen, et tema suudlusele vastasin ja teda vastu suudlesin. 

"Lõpeta!" hüüdsin hingeldades ja tõukasin ta pisut eemale. "Ei, ei ja veelkord ei!"

Tõusin diivanilt, kiirustasin esikusse, haarasin oma jope ja surusin jalga jalanõud.

"Loren, palun ära mine! Ma vajan sind!" hüüdis Caspar ja võttis mu ümbert kinni. 

"Lase lahti, palun," ütlesin vaikselt. 

Poiss aga ei teinud seda kuulma ning hakkas mind ohjeldamatult suudlema. "Palun, lase ma tõestan ennast, et olen hea. Ma teen kõik, mida soovid. Täidan kõik su unistused. Teen kõik. Ilma sinuta pole mu elul mõtet," rääkis poiss läbi suudluste, milledele mina enam vastu ei tulnud. 

Tundub, et leidsin siiski ühe ja ainsa ühise joone meil- me mõlemad oleme hullud. 

"Lase lahti!" hüüdsin ja üritasin end lahti rabeleda, kuid poiss tiris mind oma tuppa, lukustades ukse, lükates võtme ukse alt välja. "Mida sa teed?" küsisin hirmunult, liikudes seljaga vastu seina, kui too mulle lähenes. 

"Sa ei saa mulle "ei" öelda. Ma tapan ennast siin ja praegu, kui sa seda teed," ütles Caspar ja võttis oma kirjutuslauasahtlist noa ning surus veenidele. "Kas sa saad aru, et ilma sinuta pole mõtet mul elada? Ma ei keelaks sul mind petta ükskõik, millise poisiga. Ma ei keelaks sulle midagi. Lihtsalt lase mul end armastada. Ma maksan sulle. Ükskõik palju sa tahad. Palun sind." 

"Caspar, pane see nuga ära," üritasin teda rahustada. 

"Mitte enne, kui sa mõtled välja tingimuse."

"Caspar, sa vajad abi," jätkasin mina. 

"Sinu abi!" hüüdis poiss ja surus noatera veel rohkem oma naha vastu. 

"Aitab! Ära tee! Ma nõus!" hüüdsin ning hakkasin taas nutma. Olin liiga palju näinud ja kuulnud. 

Caspar viskas noa käest ja tuli minu juurde, hakates mind jälle suudlema. 

Aitab! Aitab! Aitab!