Istusin taas sellel samal pingil. Tokay veinipudel enam ei kaunistanud sealseid pragunenud kõnniteeplaate. Ma ei näinud seda pudelit, aga valus oli ikkagi. Mu süda tilkus verd.
Kummaline oli asjaolu, et ema läheb nädalaks Itaaliasse. Sain sellest alles mõni päev tagasi teada. Meie pere saab harva endale reise lubada. Enamus pere rahadest läheb Larsi kontserdite ja hobide kinni plekkimiseks, aga ega mu vanemad muidu ka just väga palju ei teeni. Tavaline õmbleja ja tavaline politseinik.
Ometi pidi midagi minu emas olema, et ta just Itaaliasse kutsuti mingeid teatrikostüüme õmblema. Ta saab seal ühes kohalikus peres veel öömaja ja süüa ning lennupiletid makstakse kinni.
Tõusin pargipingilt, kui tundsin, kuidas õhtutuul mu ümber jahedaid tiire teeb, tekitades nahale kananaha märguandeks, et aeg on koju minna.
"Kodus," pomisesin väikesesse esikusse astudes, kus ema kaks suurt kotti põrandal asetsesid ning ootasid homset varahommikust starti.
"Loren!" kuulsin kohe enda nime ja sealt tuli ka hääle omanik- ema.
"Jah?" olin juba valmis tema karjumiseks.
"Sa viisid oma uued riided kõik pööningule!" hüüdis ta, osutades näpuga kahe suure prühikoti poole, mis seina ääres ilutsesid.
"Miks sa need alla tõid?" pärisin vastu.
"Et sa need oma kappi paneksid. Ja mida sa oma toaga oled teinud?"
"Ma ei taha neid riideid ja see on minu enda asi, mida ma oma toaga teen või ei tee." Möödusin pahast nägu tehes emast, ignoreerides kotte seina ääres ning suundudes oma ruumi poole.
"Kotid kaasa!" karjus ta.
"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!" karjusin vastu ja lõin oma toaukse kinni.
Ma ei tundnud end pahasti nende sõnade pärast. Vähemalt mitte enne, kui isa paari minuti pärast mu tuppa sisenes ja palus minna emalt vabandust paluma.
"Aga ta õiendab mu kallal kogu aeg!" üritasin end õigustada.
"Need sõnad ei olnud eriti ilusad "loodan, et sa ei tulegi tagasi"," vastas isa. "Mina küll loodan, et ta tuleb elusa ja tervena tagasi."
"Ma ei mõelnud seda päris nii ju. Lihtsalt ta võiks vähem kontrolliv olla."
"Eks sa ise tead. Ema on igal juhul väga õnnetu. Ta on kogu aeg üritanud sind hästi kasvatada ja olla sulle toeks, aga sina kahjuks ei näe seda," rääkis isa edasi.
"Ta kaitseb Larsi," porisesin käsi rinnal risti surudes.
Isa ei vastanud midagi, vaid tõusis vaikides püsti mu voodilt ning lahkus mu toast.
Mu sees hakkasid tõesti keerlema süütunde ning kahetsuse segu, aga ma ei läinud vabandust paluma. Olin liiga põikpäine selleks.
YOU ARE READING
Mustand ✅
Teen Fiction"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!" karjusin vastu ja lõin oma toaukse kinni. Ma tean, et mul on probleem, aga tulen sellega ise toime ja olen leidnud endale viisi, et end rahustada. Sellest saab minu väike saladus. "Alati o...
