29. Peatükk

131 20 1
                                    

"Kaua sa SPA-s töötanud oled?" küsisin Ronanilt.

Istusime kahekesi pargipingil. Meil oli just mõlemal lõppenud psühholoogi juures vestlus.

"Kaks aastat," vastas poiss.

"Ma vabandan oma küsimust, aga, kui vana sa oled?"

"22," ütles ta ja keeras pilgu prügikastide poole, kus taas punastes tunkedes mees seda tühjendas.

"Homme on laupäev," sõnasin mina.

"Jah. Ja minul on pikk tööpäev."

"Kahju. Täna õhtul on see uus õudukas kinos," pomisesin vaikselt.

"See, kuhu pileteid saada pole?"

Noogutasin. "Aga minul on piletid. Pakkusin neid alguses Casparile, aga ta ei pidanud seda vajalikuks pärast seda, kui aru sai, et käitus väga inetult minuga."

"Ma kartsin kunagi ühte tüdrukut, kellesse olin armunud. Ma saan aru, mida too poiss tunneb. Mul oli ka vahepeal mõte, et lihtsalt läheks ja suudleks teda, kuna ma ei suutnud lihtsalt enam elada. Aga siis ta kolis ära ja sain temast üle," rääkis Ronan. 

"Sa tahad öelda, et ma peaksin ära kolima?" olin segaduses. 

"Mitte seda. Lihtsalt seda, et küll ta sinust üle saab," selgitas poiss ning naeratas soojalt. 

"Miks sa oma juuksed roosaks värvisid ja miks sul enam küüned roosad pole?" küsisin mina, märgates, et tal polegi enam küüntel pooleldi maha kulunud roosat küünelakki.

"Mulle meeldivad mu roosad juuksed. See on nagu julgus erineda, aga küüned olid mul seepärast roosad, et kaotasin kihlveo ja pidin nädal aega käima ringi nagu mingi gei," muigas poiss. "Nad arvavad, et minu roosad juuksed on väga gei. Võib-olla ongi, aga ma ei hooli sest."

"Kuidas sa geidesse suhtud?" 

"Ei kuidagi. Pole ette sattunud ühtegi," kehitas ta ükskõikselt õlgu ja vahetas siis teemat: "Kuidas sul vennaga läheb? On ta muutunud?"

"Ei. Mitte väga. Täna tulevad talle jälle mingid sõbrad külla. Kaasaarvatud tema uus silmarõõm Stella, kellega ta seal SPA-s kohtus."

"Hah, nad Stellaga paras paar," naeris Ronan mu jutu peale. 

"Kuidas nii?" 

"Stella on täpselt nagu Lars ja see ütleb sulle ilmselt kõik."

"See tähendab, et mu kodune olukord muutub veel väljakannatamatuks," ohkasin sügavalt. "Tahaks ära kolida, aga pole raha. Tahaks tööd, aga kooli kõrvalt keegi mind tööle ei võta. Pean veel mitu kuud kooli lõpuni neid taluma."

"Ma kolin ära," naeratas poiss. "Viimaks on mul teenitud nii palju, et saan endale oma korteri osta. Ilmselt kuskile mitte päris kesklinna, aga saan sealt urkast välja, kus praegu elan."

"Kus sa praegu elad?" huvitusin mina. 

"Seal," näitas poiss sõrmega gangsterite ja litside linnaosa poole.

"Päriselt?" pani see mind kohkuma. 

Ronan noogutas kindlana. 

"Ma ei imesta, miks sealt ära tahad," sõnasin vaikselt. 

"Terve elu olen oma elukoha pärast puid alla saanud. Nüüd sellel loodetavasti lõpp. Ma pole kunagi julgenud endale kedagi küllagi kutsuda, kuna elan sellises ussipesas."

"Kohutav. Anna andeks, aga see on veidi õõvastav."

Vahepeal oli päris hämaraks kiskunud ning tänavalambid süttisid üksteise järel põlema.

"Ei ole nii!" kuulsime mõlemad Ronaniga kellegi häält. 

"Anton?" küsisime kooris, vahe vaid selles, et minul ehmunud hääl ja Ronanil pigem sõbralik ja rõõmus. 

"Mida sa siin teed?" pärisin mina pahuralt. 

"Loren? Appi... Te tunnete üksteist?" küsis Anton, kes oli ilmselgelt veidi midagi alla joonud juba. 

"Emm," ei tulnud mu suust rohkem midagi. 

"Ronan, sa ei tule Harry juurde?" küsis Anton, mind ignoreerides. Ilmselt ta ei tahtnudki tegelikult teada, kas ja kuidas me üksteist Ronaniga tunneme. 

"Ahjaa," vastas Ronan ja tõusis pingilt püsti. "Loren, sa tuled ka?" 

"Kuhu?" ajasin end ise ka püsti, mille peale Anton altkulmu mind jõllitama hakkas. 

"Harry on üks mu sõber. Meil tema juures istumine," rääkis Ronan. 

"Ma ei tea. Ma eelistan koju minna. Ma arvan, et mulle aitab poistest," hakkasin samme kodu poole seadma. 

"Ma saadan su ära," ütles Ronan mulle paari kiire sammuga järele tulles. 

"Ma tulen siis ka," podises Anton. "Seltsis segasem."

"Kurat, sa küll kuskile ei tule!" hüüatasin talle. 

"Mis sul on, Lo?" küsis Ronan. 

"Tõmba naaksu, Andu, kallis!" tegin titekat häält. "Mine kepi oma ema või midagi ja ole õnnelik."

"Loren!" hüüatas Ronan. 

"Just täpselt selline ma olengi. Minge te peole. Ma ei taha kedagi näha täna rohkem. Või õigupoolest mitte kunagi!" 

"Loren, me peaksime tegelikult ka rääkima," ütles Anton tasaselt ja kahetseval toonil. 

"Tõmba oksa end, ausalt! Ma andsin endast kõik. Ma üritasin kogu aeg rääkida sinuga, aga tead, sinuga pole lihtsalt võimalik rääkida. Oled vaid seksi peal väljas. Ole õnnelik oma Oliviaga!" 

Olin nii vihane, et oleksin talle peaaegu kõrri kinni karanud. 

"Anton, see olid sina, kes Lorenit sedasi pettis?" imestas Ronan. 

"Kuule, ole vait, kui sa midagi ei tea!" hüüdis Anton talle. Mul oli tunne nagu ta läheks kohe Ronaniga kaklema. 

"Rahu, mees," pomises Ronan taganedes. 


Mustand ✅Where stories live. Discover now