Mustand ✅

32. Peatükk

Taas istusime pargipingil. Olime Ronaniga teinud seda juba terve nädala. Iga kord, kui tal tööpäev kell seitse õhtul lõppes, ning pärast seda psühholoogi juures käidud oli, istusime ning rääkisime juttu.

"Ma leidsin viimaks korteri, mis mulle meeldib. Kavatsen nädalavahetusel sinna sisse kolida," rääkis Ronan õhinal. "Ehk tuled mulle isegi vahel külla?"

Mulle meenus eelmine reede, mille peale raputasin pead.

"Sa ei taha tulla?" küsis Ronan imestunult.

"Tead, viimasel ajal on mu elu olnud päris suur segapundar," pomisesin vaikselt. "Ma ei tea enam, keda usaldada ja keda mitte."

"Ma saan sinust aru. Mul oli pärast õe surma samasugune segane elu nagu sul," ohkas poiss.

"Aga ma kardan kodus elada. Ma kardan. Ma kardan seda Sammi ja ma kardan sind, kuna sa suhtled Antoniga," rääkisin vaikselt.

"Anton kahetseb seda kõike. Ta rääkis seda peol."

"Ja jah, tema kahetsemist ma juba tean."

"Ta ütles, et Olivia ajas nii külge ja ta oli täis ja, et tegelikult talle ei meeldi üldse see õel tüdruk."

"Ega ma selle pärast enam pahane polegi. Ta tuli mulle kallale," pomisesin mina.

"Räägi ära, kuidas siis lõpuks asi oli. Ära jäta midagi vahele. Alusta sealt maalt, kui hakkasid oma sünnipäeva tähistama. Miks see Olivia üldse seal oli?" sundis Ronan mind rääkima.

Ohkasin sügavalt välja.

"Ma tahtsin oma sünnipäeva pidada koos oma kahe sõbranna ja nende poiss-sõpradega ning lisaks ka oma kutiga. Lars oli sel päeval väljas ja ma arvasin, et ta jääbki kuskile linna peale. Ta oli põgusalt maininud, et läheb kuskile tüdruku juurde ööseks või midagi seesugust. Meil oli pidu täies hoos. Paar sõbrannat lisandusid veel, kes olid kuidagi peole saabumise nõusoleku saanud, kui rääkisid mu nende teiste sõbrannadega. Me jõime päris palju ning tantsisime ja mängisime mingeid kaarte ja nii. Korraga tuli Lars koju. Ma ei pööranud talle tähelepanu, aga temaga koos oli veel keegi. Arvasin, et mingi suvakas pliks. Nad suundusid mu venna magamistuppa. Mingil ajal otsustasime tantsimisest pausi teha. Ma läksin kööki mohitosid valmistama, kuni teised elutoas jutustavad. Tagasi elutuppa jõudes oli Anton ja Elisell kuskile kadunud. Elisell tuli vetsust. Küsisin, et kus Anton läks ning teised ütlesid, et suitsule. Me jõime suht palju jooke kuni Lars uniselt kööki tuli ja siis tuli ja istus diivanile. Küsisin, kus ta pliks jäi ning Lars ütles, et läks koju. Läksin Antonit otsima, aga õues teda polnud ning kui oma tuppa astusin olid minu voodis Anton ning Olivia. Võid endale maalida pildi neist silme ette, mida nad seal tegid. Nad ei teinud alguses minust väljagi. Jooksin alumisele korrusele ja võtsin tema taskust raha. Olin metsikult vihane. Jooksin õue. Tulin siia samale pingile istuma. Täpselt sellesse kohta siin ja siis sõitis mingi aja pärast Anton mulle järgi, käes mu lemmik vein ning kommikarp ja küsis, kas ma tahaksin koos temaga hoopis selle õhtu lõpetada. Ma karjusin talle, et ta jätaks mind rahule. Ta tahtis mind autosse saada. Ütles, et õues on liiga külm ja mine sa tea, mis kaagid ringi hiilivad," rääkisin mina. See pani mind lausa hingeldama.

"On vast lugu. Mis edasi sai?" küsis Ronan.

"No meil läks kähmluseks ja siis ta lõi mulle selle pudeliga pähe nii, et see pudel katki läks. Ma ei mäleta sellest hetkest midagi. Ärkasin haiglas peapõrutusega. See pani mind lõplikult otsustama, et Anton pole üldse minu valik. Ta lõi mind. Ükskõik, kas ta oli täis või mitte, aga see on kõige hullem, mida oma kallimale teha võib. Pealegi olid meil juba enne probleemid, sest ta ei teinud minust üldse välja ja suhtus nii ükskõikselt minusse ja minu tunnetesse."

"Ma tunnen sulle nii kaasa," pomises Ronan.

Mu silmadesse tekkisid pisarad.

"Ja siis ema," nuuksusin mina. "Siis sai tema surma... Ja siis mu vend. Tema on alati olnud jobu. Siis ahistav Caspar, kummalised tutvused ümberringi. Nagu kokku lepitud mäng minu ümber."

Ronan võttis mu ümbert kinni: "Sul hakkab kergem nüüd. Nuta kõik välja. Sa sain nüüd kõik välja räägitud. Kõik saab nüüd korda."

Ma vihkan seda, kui inimesed ütlevad, et kõik saab korda, kuigi ei saa.... Ma lihtsalt vihkan seda.

Vähemalt Ronan mõistis mind, kuna oli ka palju läbi elanud.