Kummalisel kombel oli mu järgmine koolinädal pärast Ronaniga rääkimist palju parem. Parandasin ära mitu hinnet, mis mul olid kõik tänu sellele segadusele tekkinud ning sain isegi matemaatikas järje peale.
Õnneks ma ei pidanud Caspari kõrval matemaatikas istuma. Poiss oli pärast seda vahejuhtumit päris liimist lahti. Ka klassikaaslased uudishimutsesid, mis juhtunud on, aga poiss vaikis kui haud. See oli vähemalt positiivne. Ma ei oleks tahtnud, et kuulujutt või sisi ka laus tõde, mööda koolimaja ringi kajaks.
"Loren," kuulsin enda nime ja kontsakingade klõbinat.
Jalutasi just pingi poole, et seal Ronaniga kokku saada.
"Kust sa nüüd välja ilmusid?" kortsutasin Olivia saabumise peale kulmu.
"Kuule, see, et," alustas ta juttu tehes kokutavaid pause.
"No räägi siis," pööritasin tüdinenult silmi.
"Meil see värk Antoniga oli tõesti üks vastik libastumine. Ma pidin koju minema, aga... Palun ära ütle, et olen lits. Ma tean seda isegi. Aga. Mu ühele endisele sõbrannale meeldis Lars, aga ta rets vihkas mind ja siis läks mu poisi juurde ja tegi temaga selfisid ja saatis need mulle. Need polnud tavalised selfid vaid ikka päris korralik kraam. Ma siis mõtlesin, et maksan kätte ja saadan talle pildid, kuidas Larsiga koos olen. Larsile see mõte ei meeldinud ja me läksime tülli. Ma hakkasin ära minema, kui korraga Anton tuli esikusse ja vilisas ning küsis, kus nii kena tibi läheb. Ja no sedasi see läkski, aga me mõlemad olime täis," jutustas Olivia.
"Miks sa seda mulle räägid?" küsisin pahaselt.
"Sest Anton on nii endast väljas."
"Tema palus sul seda rääkida? Miks sinu see sissejuhatus sõbrannast sinna juurde käis?"
Olivia kehitas õlgu. "Tead, ma ei taha sinuga tülis tegelikult olla. Ja kui aus olla siis su vennaga ka mitte."
"Mu vennal on mingi uus bitch, kes niigi pinda käib. Mu kodune elu on täitsa jube tänu neile. Minu pärast võta mu vend endale ja vea ta enda juurde elama. Saan ka vahel elada."
"Omg, davai!" naeris Olivia.
"See olnud nali," pomisesin talle pahuralt.
"Ma ei teinudki nalja. Kas sa annad siis Antonile veel ühe võimaluse?"
"Ei," raputasin kindlalt pead.
"Palun, Lo, palun!" tuli poiss puutagant välja.
"Lasteaed!" hüüatasin silmi pööritades. "Teate, mul on kiire. Head aega!"
Hakkasin just lahkuma, et jätta need kaks omapead. Anton on üks vastik kutt, kes ei julge ise südamest vabandust paludagi. Pealegi ei meeldi see poiss mulle üldse. Mul tekib okserefleks teda nähes.
Ronaniga kokku saades rääkisin ka talle selle loo, mis minuga enne temaga kokku saamist oli juhtunud.
"Anton on ikka nii madalale langenud," muigas Ronan. "Mul on kõht veidi tühi. Läheks sööma?"
YOU ARE READING
Mustand ✅
Teen Fiction"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!" karjusin vastu ja lõin oma toaukse kinni. Ma tean, et mul on probleem, aga tulen sellega ise toime ja olen leidnud endale viisi, et end rahustada. Sellest saab minu väike saladus. "Alati o...
