Mustand ✅

19. Peatükk

"Loren!" kuulsin Caspari häält. Poiss kiirustas mulle järgi. Seisatasin hetkeks ning liikusin siis pisut aeglasemalt mööda koridori edasi. "Matemaatika õpetaja rääkis, et sa said kahe selle kontrolltöö ja küsis, kas ma õpetasin sulle midagi. Kas sa tead, et pead selle järgi tegema järgmise nädala kolmapäevaks?"

"Jah," vastasin pahuralt mühatades. 

Mul polnud tõesti tuju mõelda praegu minugisugusele matemaatika kahele. Ikka saadakse koolis kahtesid. Mis vahet sel on? Pealegi olid mu mõtted Larsil, kes tahtis sel reedeõhtul kodus mingit läbu korraldada, kuna isa pidi hiljaõhtuni tööl olema. 

"Mis sa nüüd teed?" päris poiss. 

"Mis mõttes?" küsisin kulmu kortsu ajades. 

"Tunnid läbi?" 

Noogutasin. 

"Siis kas sa tahad tulla minu juurde või kohvikusse või lähme sinu juurde?" uuris ta. 

"Mäh? Mitte ühtegi neist!" põrutasin oma vastusega peaaegu tema küsimusele sisse. 

"Kuidas sa kavatsed keskkooli ära lõpetada, kui sul sellised hinded? Ise tahad ülikooli edasi minna!" 

"Kust kurat sa neid kilde võtad, mida ma tahan või ei taha? Ma tahan hoopis rahu!" 

Mu hääl muutus pisut liiga valjuks ja sellega teenis meie kahekõne päris palju vestlusest huvituvaid silmapaare. 

"Ma tahan ainult aidata sul matest aru saada," pomises poiss ja ma tundsin end halvasti. 

Ta tõesti tahab aidata. Ma tean seda. Ta on alati olnud abivalmis ja see on temast üli armas. Ta hoolib nii palju ja võtab nii paljude mured enda kanda ning tunneb end alati süüdi, kui keegi tema abi vastu ei võta ja siis oma tegemistes korduvalt põrub. 

"Olgu. Ma tulen su juurde," ohkasin vaikselt. Ma arvan, et ei taha saada osa venna ketirallist. 

Istusin Caspari autosse. See lõhnas pisut tema moodi. Mitte parfüüm. Pigem teodorant. See oli päris nauditav ja meeldejääv lõhn. Olin seda varemgi tundnud, aga ei meenunud, kus täpsemalt. 

"Olemegi kohal," ütles poiss, kui keeras ühe viiekordse kortermaja ette ning peatas parkimiskohal auto. 

Õnneks elas poiss esimesel korrusel. Kuulsin juba ukse vahelt väikese koera klähvimist. 

"Ta pole õnneks võõraste suhtes kuri. Ega sa koeri karda?" keeras Caspar võtmega ust lahti. 

"Ei," vastasin kindlalt, kuigi polnud selles tegelikult nii väga kindel. 

Ma pole koertega kunagi kokku puutunud seega ei teadnud, kas kardan neid või mitte. 

"Ta nimi on Seep," tutvustas Caspar Bichon Frise tõugu väikest valget koera. 

"Miks seep?" küsisin mina, veidike taganedes, kui koer mind nuuskima tuli. 

"Sest kui me teda valima läksime, istus see koer vannis ja sõi seepi," naeris Caspar ja pani võtmed ühele puidust alusele peeglilaual, mis esiku ukse juures seisis. 

"Hei, emps, see on Lo, aitan tal matet õppida," vuritas poiss ning suundus siis oma tuppa. Mina tal vaikides kannul. 

Caspari tuba oli väga puhas ja korralik. Mitte nagu minu oma harilikult. See oli väike suure aknaga. Tuppa mahtus voodi, riidekapp ning väike kirjutuslaud, mille peal olid laua- ja sülearvuti. Seinad olid hallid mustade joontega nagu vanaaegsed filmipildid. Ülejäänud mööbel heledast puidust. 

"Võid oma koti siia toolile panna ja ise istusa siia arvutitiooli," juhendas poiss. 

"Mul aju praegu veidi kinni," tunnistasin talle. 

Tõepoolest. Kõike oli kuidagi palju. 

"Tahad äkki teed või kohvi? Aa, näe, võta küpsist," asetas poiss mu ette sinise kausi küpsistega, võttes sealt isegi ühe. 

Ma istusin vaikides. Jälgisin seda, kui elurõõmus see poiss oli. Ohkasin endalegi arusaamatul kombel valjult ning järsult välja. 

Caspar ei küsinudki küsimusi. Ta ei pannud mulle ka matemaatika õpikut ette. Ta lihtsalt sõi küpsist ja vaatas mind. 

Korraga astus tuppa poisi ema, kes samuti uuris, kas soovin teed või kohvi. 

"Tee teed," ütles Caspar pilku minult eemale viimata. 

See ema... Nii sõbralik. Nii lahke. Nii armas. Ma nii soovin, et mul oleks ka ema.