Mustand ✅

4. Peatükk

"Selle galerii asutas 1856-ndal aastal Pavel Tretjakov ning kinkis selle hiljem Moskva linnale," rääkis meie kultuuriloo õpetaja. "Tegemist on siis ühe väga suursuguse ja ainulaadse kunstimuuseumiga."

Õpetaja näitas meile projektoriga seinale pilte maalidest, mis seal olid ning muuseumist endast.

"Aasta lõpus ehk saame Venemaale seda külastama minna," jätkas ta ning just siis helises ka tunnikell. 

Hakkasin just uksest väljuma, kui Oliviagi (ex-sõbranna). Astusin eemale, et ta saaks ise esimesena minna. Tema seevastu aga pani mind vastikusse olukorda. 

"Teie järel," ütles ta, teeseldes sümpaatset ning kaastundlikku inimest. 

"Kuule, kas mitte Anton polnud täna kuidagi vähem rahuldamata?" panin käed rinnale risti, viskasin talle üleoleva pilgu ning läksin klassist välja. 

"Mina pole süüdi, et sa oma kutti vaos ei suutnud hoida!" hüüdis Olivia mulle järele. 

Muigasin omaette viies pilgu korra taha ning põrgates kokku meie uue matemaatika õpetajaga. Meil on homme temaga esimene tund. Päris kuum mees peaks mainima. Pruunid juuksed, kena kolme päevane habe, rohelised silmad ning vormis keha. 

Köhatasin hetkeks. "Vabandust." 

Jäin talle järgi vaatama, kuna seal samas nägin ka Olivia pilku uuele õpsile. 

Suundusin taas üle tänava asuvasse psühhoteraapia keskusesse. 

Garderoobis nägin tuttavat nägu. Seda sama poissi, kes mulle üks päev vastu tuli. Neid roosasid juukseid on võimatu unustada. 

"Tere," pomisesin talle, mille peale ta midagi arusaamatut mühatas. 

Koputasin uksele, mille peale kohe noor naisterahvas ukse avas ja mind ruumi sisse kutsus sõnadega: "Tere!Tule edasi." Ta teeb seda iga kord. 

"Nii," alustas ta juttu, kui mõlemad istunud olime. "Eelmisel korral me proovisime sinuga hingamisharjutusi, mis aitaksid sul rahuneda ja unustada su endist poiss-sõpra," rääkis ta edasi. "Kas sa proovisid neid harjutusi kodus?"

"Ei," vastasin ausalt. 

"Miks?" üllatus tema. 

"Sest polnud vajadust." 

"Sa pead neid harjutusi tegema iga päev vähemalt korra. Need ei ole mõeldud selleks, kui sa juba oled närvis, vaid selleks, et sa ei lähekski nii kergesti närvi," seletas naine. 

"Mida ma siin üldse teen? See ei aita mind kuidagi!" vastasin lakke vaadates näoga see-on-nii-kohutavalt-igav-ja-mõttetu-vestlus. 

Olin nii üli õnnelik, kui lõpuks sealt minema sain ja veel pool tundi varem, sest see tähendas seda, et jõudsin ka koju pool tundi varem ning võimalus olla pool tundi üksi ilma, et keegi ahistaks mind uurimisega, mida ma teen. 

Suundusin kiirel sammul ehituspoe poole, kust ostsin poti täie musta ja valget värvi ning ka veidi veripunast. Ostsin ka laheda fake kolju ning infrapuna lambi oma taimedele, kui neid talvel toas hakkan hoidma. Minu ostukorvi läks ka üks nagi, mille seina peale saan riputada.

Koju jõudes katsin põranda ääred ajalehtedega ning värvisin kogu seina mustaks. Mustale seinale maalisin mõned veripunased moonid tõmmates neile valgega õrnad kontuurid. 

Tegin enda toa suure lükandukse lahti ning astusin verandale. Toast tungis mu ninna tugevat värvihaisu. 

Nägin eemalt isa autot, mis mööda tänavat meie maja poole sõitis. Ohkasin sügavalt ja nuusutasin mega hästi lõhnavat basiilikut oma nina ees.