31. Peatükk

128 19 2
                                    

Kritseldasin taas järgmist pilti, mis pani mul pisarad silmist jooksma. Seal pildil oli mina ja Lars kes tülitsesid, märkamata ema ja isa. Emal on silmis suured pisarad ja ma lausa tunnen seda valu tema südames. Pildi tagaplaanil on lennukirusud ja leegid.

Mu keha põleb. Ma ei suuda enam sedasi elada. Lihtsalt ei suuda.

Kõik mu elus on valesti. Isa ka ainult töötab. Tal ei ole peaaegu kunagi meie jaoks aega. Ta töötab selleks, et Lars saaks ainult pidu panna.

Kuulsin läbi peomelu, kuidas raadio vait jäi ning Lars kitarri hakkas mängima.

Minu üllatuseks ei hakanud ta tinistama oma vastikut musa vaid hoopis ema lemmikut laulu maailma säästmisest. Laulu, mille isa talle luuletusena kunagi kirjutas ning Lars selle esitas ühel ema sünnipäeval koos viisiga, mille ise taustaks lõi.

Hiilisin oma toast välja. Kõik tema kümme sõpra kuulasin vaikides. Stellalgi oli nukker nägu peas nagu ta hakkaks kohe nutma. Larsil juba voolaski mööda põske üks pisar alla.

Laulu lõppetes kostus vali aplodeerimine.

"Sa peaks selle soga asemel kirjutamagi hoopis sellist musa. Usu mind. See läheb inimestele rohkem korda," rääkis Sam.

"Tead, sa täitsa sobiks mu õega. Tema ka arvab, et mu muusika on pask," vastas Lars üsna nautraalsel toonil, tegemata sellest suurt kära.

"No selles osas ongi tal ju õigus. Mina ostaks raudselt plaadi, kus see laul peal on," ohkas Stella ja kallistas mu venda.

"Mina arvan, et Lars peaks ikkagi tegema seda, mis talle rohkem südame lähedane on," ütles Jos, üks heledapäine sinisilmne poiss. Kunagi Jos meeldis mulle, kui ma veel Antonit ei tundnud. Tal on hästi huvitavad tõekspidamised. Nüüd on ta lihtsalt üks jobudekamba liige.

Varsti keerati jälle kõlarid koos tümpsuga põhja ning avati uus pudel viina, mis pitsidesse valati.

"Plaadilepingu terviseks!" hüüdsid nad.

Suundusin tagasi oma tuppa. Põrandal lebas minu joonistus. Miski pärast see isegi meeldis mulle.

Tõmbasin lahti oma lauasahtli, mis pärast minu viimast suurpuhastust oli peaaegu täiesti tühi, ning peitsin oma kritselduse sinna sisse.

Surusin endale pähe kõrvaklapid ning hakkasin netis surfama.

Mustand ✅Where stories live. Discover now