Mustand ✅

23. Peatükk

"No räägi siis, miks sina psühholoogia haiglas käid," ütles noormees, samal ajal, kui me väikesest kivitrepist maapinna sisse sammusime.

"Mõrva katse," pomisesin süütult.

"Ah või nii. Keda ja miks?" päris mees lõbustatult mulle ust avades, kust sisenedes kohe silm ereda päikese käest pimedasse ruumi astudes ei seletanud ruumi sisu.

"Oma eksi," podisesin omaette.

Kui silmade eest pimedus kadus nägin üsna hubast baariletti, mille taga seisis pearätiga vanem kiitsakas naisterahvas. Ta meenutas selle peakattega mulle veidi piraati.

Ruumis oli vaid üks aken vasakus nurgas lae all. Ülejäänud ruumi valgustasid seina külge riputatud võltsküünlad.

Lauad olid madalad ja paksude puidust jalgadega. Diivanid ja tugitoolid nende ümber nägid aga üli mugavad välja.

"Lahe," kiitsin mina.

"Tervitused, Ronan!" naeratas vana naine leti taga.

"Tervist!" hüüdis mees talle häbelikult vastu.

Me liikusime leti juurde, mille peale oli kriibitud menüü. Puidu sisse nagu graveeritud.

"Nii originaalne!" hüüatasin mina hämmeldunult. "Uskumatu, et ma sellest kohast varem kuulnud pole!"

"See on selline eriline koht ka," naeratas vanaproua.

"Jap. See on lahti väga harva ja väga kummalistel aegadel," lisas Ronan.

"Ükskord olime avatud kell kolm öösel," naeris memm.

"Mida sa süüa tahad?" küsis noormees, ignoreerides teenindajat.

"Emm," keskendusin ma menüüle. "Võtan vist selle lõheleiva."

"Ainult?" imestas poiss.

"Mul pole just palju raha," pomisesin häbelikult vahtides oma kümnekat, mida ikka veel sõrmede vahel hoidsin.

"Mina maksan," ütles Ronan.

"Ei! Ei! Ei! Ma olen niigi võlgu!" hüüdsin siis.

"Rahu, see, et sa minuga üldse siia viitsisid tulla on minu jaoks suurim tasu," naeratas poiss ja sasin oma roosasid juukseid, mille musta värvi väljakasv muutis tegelikult tema soengu päris kuumiks. Roosa on nagu leebe armastus, aga tema peas kui julge kirg.

"Ma ei taha nii," sosistasin siis.

"Ma võtan šokolaadikoogi ja võileiva ning ühe kohvi ja vee," lausus Ronan ja ulatas naisele raha.

"Nüüd olen topelt võlgu," pomisesin vaikselt.

"Tänan," vastas noormees, kui sai ülejäänud raha tagasi.

Me istusime akna alla, kust oli paista osade möödujate jalad.

"Miks sina psühholoogi juures käid? Tundud päris viisakas," huvitusin mina Ronani käekäigust.

"Ma pole üldse viisakas tegelikult," naeris noormees. "Pigem vastik pervert," lisas ta ja vaatas mind altkulmu, samal ajal õelat naeratust tehes.

"Ei, sa pole," raputasin pead.

"Mis su nimi on?" päris poiss.

"Loren. Hüüdnimega Lo."

"Sa oled väga ilus tüdruk, Loren. Nimi on ka ilus," vastas Ronan muiates.

"Ära tee nii! Ma hakkan kartma!" hüüdsin mina tehes vägisi enda suule naeratuse, kuna juba mu hinge oligi roninud suur hirmusabin.

"Ma ei ole perv. Tegin nalja," pööritas ta silmi. "Tegelikult käin seal, kuna mu õde poos end üles ja pärast seda ma ei rääkinud kellegagi ja muutusin väga ebasotsiaalseks. Mu vanemad kartsid, et kui nad midagi ette ei võta lõpetan sama moodi nagu nende tütar."

"Appi," neeletasin hirmunult.

"Teie tellimused," ütles ettekandija ja asetas lauale meie toidud, sealjuures ka vee ja kohvi.

"Kumba soovid?" küsis Ronan, osutades jookidele.

"Võtan vee."

"Tead, Loren, sa ei pea nii tagasihoidlik olema," segas poiss enda kohvi sisse suhkru.

"Ma ei oska muud moodi käituda," kehitasin õlgu ja viisin pilgu taas hetkeks aknast välja hakates pärast seda oma leiba sööma.