"Star is born." Tõstsin Ave läpaka enda sülest voodile. Puhtale valgele ning kohevale tekile, mis minu ja tema istumise all veidi kortsu oli läinud. "Kes seda veel vaatama tulevad?"
"Margo ja Tanel," loetles Ave poiste nimed.
Meil oli plaan minna suurema seltskonnaga kinno. Tunnen juba Margot ja Tanelit ning teisi sellest seltskonnast ammu ja mulle kunagi isegi Margo meeldis, aga nüüd pole ma neist kedagi pikka aega näinud.
"Margo ka? Aga Elizabeth?" küsisin.
"Ta ütles ära, et ei tule," muigas Ave ja kribas midagi arvutisse.
"Mis teed?" küsisin ning vastust ootamata viskasin pilgu ekraanile ja lugesin podisedes tüdruku kirjutist meie grupivestlusest: "Oleme 19:35 peatuses Mariaga."
"Ma pole nii ammu neid näinud," pomisesin seejärel vaikselt.
"Pole hullu. Sul vahepeal tegemist ka olnud," muigas Ave. "Aga see teeb ikka nalja, kuidas te Margoga tutvusite."
"Jah. Margo ajas mind alguses ju Liselliga segamini," muigasin omaette. Lisell on väga minu moodi tüdruk.
Oh ma mäletan seda nii hästi. Ta tuli ja pani mulle käe õlale, kui juuksed näo ees telefonis istusin ning ütles mulle: "Lisell, mida sa-" kuid, kui talle otsa vaatasin oli jõudnud juba Ave reageerida ning käskis meil tuttavaks saada.
"Margo," surus poiss tugevalt mu kätt.
See oli kord, kui Ave mind ühele kontserdile kutsus, kuna Elizabeth jättis jälle tulemata ning seega oli üks pilet üle.
Mul oli Margoga kätt surudes tunne nagu ma teaksin teda juba ammusest ajast. Tema õrnalt õhkupaiskav deodorandi lõhn tungis mulle ninna, poiss tõmbas sõrmedega läbi juuste ja pööras end siis ringi, kuna Lisell tuli samuti meie juurde.
Kontserdisaalis istusin Margo kõrval, kelle teisel pool istus Lisell. Minu kõrval Ave ja Ave kõrval veel kolm meiega kaasa tulnud inimest.
Ma jälgisin, kuidas Margo tuntumate lugude ajal silmad sulges ning vaikselt huuli liigutades ja pead kõigutades mõttes kaasa laulis.
Vaatasin oma telefoni erksalt põlevat ekraani.
"Kennet ei ole mulle ikka veel kirjutanud," pomisesin vaikselt.
"Tead, minu arust pole ta sind väärt," lõi Ave läpakal kaane kinni ning tõusis voodilt püsti, toetades end seljaga vastu sinise tapeediga kaetud seina. "Ta võis ju algul nunnu olla, aga see pole normaalne, et sa näed nii palju vaeva, et kirjutada, aga tema ei kirjuta üldse."
"Sa ei pea mulle seda korrutama. Mul on nagunii plaan talle öelda, et tahan lahku minna. Ma lihtsalt lasen tal praadida veel," laususin vaikselt.
"Sa ei saa sellega hakkama... Juba proovisid ju."
"Saan."
YOU ARE READING
Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)
Teen Fiction"Kust tulevad nii imelised sõnad?" "Suust." "Kust need suhu saavad?" "Südamest." Keegi ei oleks oodanud sellist algust ega lõppu. Huumorit, pisaraid ja ootamatuseid täis armastuslugu. - Kalliskivi ei saa lihvida ilma hõõrumiseta. -- NB! Raamat sisal...
