Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

44- Maria

Istusin autos. Tundetu mina. Ma ei tundnud mitte kui midagi. Ema sõitis Põltsamaa poole, kuna olin palunud, et me ei läheks koju vaid sõidaksime kuskile kaugemale. Seega otsustasime minna vanaema hauale. 

Ma minestasin. Ma püüdsin meenutada hetke, kuidas ma üldse autosse sain. Seda ma tean, et ma kõndisin autosse omal ajal, aga ma ei mäleta seda teekonda. Margo ei kallistanud mind. 

"Ma ei saa sellest aru, kuidas ta sai sulle nii teha," ütles ema vaikselt. 

"Ma ka mitte," sosistasin vaikselt, kuna mu hääl oli täiesti ära nutetud. "Sitapead on nad kõik."

"Äkki tal on mõjuv põhjus?" 

"Milline? Miks ta seda siis ei ütle mulle!?" läksin närvi ning tõstsin häält. "Ma rääkisin rahulikult, kasutades kõiki oma suhtlemisoskusi. Ma olen andnud endast parima, et olla parim tüdruksõber. Ta ei teadnud midagi. Iga küsimuse vastuseks oli "ma ei tea", kes nii teeb? Mis mees see nii teeb, kes isegi ei tea, kas tal on tunded või ei. Tal isegi polnud alguses justkui plaanis mind maha jätta. Mul tunne, et oma mase hääletooniga rääkides, juhtisin teema selleni ja siis ta otsustas, et talle aitab." 

"Väga inetu." 

"Ta ei läinud isegi koju nutma vaid liikus hoopis teise suunda," pomisesin. "Hea, et ta mind vähemalt sinna pingile üksi ei jätnud. Hah. Paras talle, kui oleksingi haiglas või üldse ära surnud."

"Ära räägi nii!" hüüdis ema. 

Rebisin oma võtmekimbust välja Margo kingitud võtmehoidja, milleks oli sinine Eiffeli torn, avasin akna ja viskasin selle kaugele põllule, millest parasjagu möödusime. "Ma vihkan seda maailma!" röökisin aknast välja, mille peale ema mu akna tagasi üles keris. 

Pisarad tahtsid tungida taas mu silmadesse, aga olin end juba nii tühjaks nutnud, et lihtsalt ei suutnud. 

"No vähemalt elan selle valu praegu üle, kui see, et kunagi võib-olla oleks ta end ära tapnud. Suitsiidik selline," porisesin. 

"Kuule, äkki ma peaks Margo emale helistama, et ta praegu pojaga koos oleks. Mine sa tea. Võib-olla teebki endale midagi," rääkis ema. 

"Tee, mida tahad. Mul jumala poogen."

Mu ema võttiski oma telefoni ja helistas Margo emale. Seletas kummalise lahkuminemise seiga lahti kiirelt. 

"Olgu, helistage tagasi, kui olukorras on selgus," ütles mu ema ja pani kõne kinni. 

"Margo ema oli ÜLI üllatunud, et nii juhtus. Ta ütles, et Margo rääkis sinust kogu aeg ainult head."

"Mina ei tea, mis tema peas toimub. Ma ei taha enam teda näha. Usalda veel siis kedagi. Ma tahan jäätist. Äkki ma olengi lihtsalt liiga perfektne siis? Kuradi kuritegu see "perfektsus"," tegin  õhus jutumärke. 

Ema peatas auto ühe poe juures. 

"Võta mulle palun sorbeed," ütlesin ning andsin autost mitte väljumisega märku, et kavatsen teda oodata siin. 

Kui mu ema tagasi jõudis, heliseski tema telefon. 

"Margo ei ole kodus või siis ei tee mulle ust lahti," ütles Margo ema. 

"Aga Maria ütles, et ta ei läinudki üldse kodu poole," vastas minu ema. 

"Kus ta siis küll olla võib?" 

Korraga oli mu ümber nii palju virr-varri nagu ma poleks enam enda elus vaid kuskil mendi teleseriaalis, kus hakatakse kadunud inimest taga ajama ning otsima, sest just seda me tegimegi.