Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

20- Margo

Ei pea sind kartma?

Ma ei kardagi sind. 

Mis mulje ma talle jätan, kui kohe nii kui olen avaldanud oma tundeid, talle oma kõva riistaga peale langen? 

Ma ei taha jätta endast sellist muljet, aga tahan, et tal oleks hea. 

"Ma ei karda sind," ütlesin talle naeratades, mille peale ta oma pöidlaga õrnalt mu värisevat suunurka katsus. 

"Sa paned mu leegitsema," ütles Maria vaikselt. 

Mul oli tunne nagu oleksin ta endale võitnud, aga samas tunne nagu ma poleks midagi saanud. Mu ees oli justkui hoiatussilt või keelumärk, et kaelast alla poole ma minna ei või. Samas ma oleksin üle kõige soovinud kõdistada neid armsaid paljaid varbaid. Ma tahaks neid varbaid suudelda. Ma sooviks justkui, et võiksin olla muru või liiv, mida mööda need paljad varbad käivad. 

Varem ma ju ei ole näinud, kui ilusad need jalad tegelikult on. 

Kas see on imelik, et mulle nii väga meeldivad tema labajalad? 

Mulle meeldivad need nii väga, et mulle endale tundub see juba haiglaslik. 

"Sa oled nii vaikne," sosistas tüdruk. "Kas oled unine? Tahad magama jääda?" Tõmbas tüdruk sõrmedega läbi minu juuste. 

"Ma jäin mõttesse lihtsalt," ütlesin talle. 

"Mille üle?" uuris tüdruk. 

Kas oleks imelik öelda, et selle üle, kui pööraseks ta mind suudab ajada vaid sellega, et ta on olemas?

"Sinu," sosistasin peaaegu kuuldamatult, kuid tema kuulis ikkagi minu hääletut sõna, mis vaiksete õhuvõngetena nendesse armsatesse kõrvadesse kostus. 

Ta hammustas alahuulde ja krimpsutas nina, ilmselt sai ta ise haiget seda tehes. 

Ta liikus oma kätega mööda minu selga üles ja alla, mis tekitas judinaid ja kõditunnet isegi läbi tumesinise särgi. Jällegi ta proovis mind endale lähemale tirida, kuid hoidsin enda keha jõuga tahasi. 

"Ma olen liiga raske," ütlesin vaikselt, enda sõrmedega tema juustega mängides. 

"Aga mulle meeldib tunda sind endal nii lähedal nagu sulaksid meie kehad kokku," sosistas ta vaikselt, üritades korra veel. Seekord ka see tal õnnestus.

"Ega ma liiga raske pole?" küsisin. 

"Ei," vastas ta kiirelt ja paitas mu pead, kui pool küljega tema kehal lamasin, üritades märkamatult oma alakeha temast eemale juhtida. 

Meestel on ikka jama. Kogu aeg peab varjama, kui kõvaks läheb. Tüdrukutel asi lihtsam. Neil ei paista midagi kohe välja. 

Vastikult piinlik on, kui klassis igavas tunnis mõtted Mariale seilavad ning siis tunnen- kurat, valed mõtted koolipingis ja pean end sundima millestki muust fantaseerima, kui tema huultest, kehast, nahast, jalgadest. 

Ta suudles mind, tegi oma keelega ringe, kätega sasis mu juukseid, ning varvastega kõditas mu sääri. 

Mul oli tunne, et mu kehas toimuvad reaktsioonid nagu filmis "Lucy", kus väikesed narkootikumide osakesed lahvatasid väikeste kildudena peategelase kehas laiali. 

Ma ei kontrollinud enam ennast. Mu aju oli lülitunud funktsioonile- instinkt. Olin muutunud ka iseenda jaoks ohjeldamatuks. 

Äkitselt Maria hakkas köhima, kas siis õhupuudusest või millestki, aga see hääl tõi mu reaalsusesse tagasi.