Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

31- Margo

Ärkasin selle peale, kui Maria külge keeras ning minu ümbert rohkem kinni võttis. Sassis juuksed varjasid tema nägu. Tavaliselt teeb ta enne magamaminekut endale patsi, aga eile lihtsalt vajusime lõpuks voodisse. 

Võtsin Marial juuksed näo eest. Tema nummid huuled olid surutud vastu mu paljast ülakeha. 

Väljas oli veel päris hämar. Osad lumehelbekesed langesid aknast mööda, maapinna poole. 

Keerasin enda vasema käe ümber Maria ning jäin vaatama oma tuba. Väga stiilne see pole, aga kohe aru saada, et memmeka poisi korter, kaisukad diivanil, arvutilaud täis videomänge, mõned tühjad jogurtitopsid, krõpsu- ning mahlapakid seal vedelemas. 

Kujutlesin ette oma kraanikaussi, kuhu samuti olid kogunenud nädalaga nõud, mida ma pole raatsinud ära pesta. 

Otsustasin vaatamata segadusele veel veidi tukkuda, kuid enam ei tulnudki und. Mõtlesin hoopis oma minevikule. 

Tüdrukule, keda kunagi nii väga usaldasin, aga kellele ma lõpuks nii palju haiget tegin ja siis teisele tüdrukule, kes mulle haiget tegi. Oma haigusele. Kord ennustas mulle üks inimene, et ma suren kahekümne aastaselt ära. 

Ma pole mõelnud väga sellele, kuidas või kus ma suren, aga ma ei suudaks iial taluda seda valu, mida ma siis Mariale teeks. 

Tüdruk avas uniselt silmad ja naeratas mulle. Armsad sinised teemandid tema silmis, väike kollakas laik vasemas silmas. 

"Hommikust, kallis," ütles ta vaikselt, kuna hääl oli äsja ärkamisest kähe. 

"Hommikust, mu tähesära," suudlesin oma kõige armsamat otsmikule. 

"Ma armastan sind nii nii väga," sosistas tüdruk ja ronis mulle veel rohkem kaissu. 

"Mina sind veel rohkem," ütlesin vaikselt tema blonde juukseid silitades. 

"Mina sind kõige rohkem," ohkas ta. "Ma pole end iialgi tundnud nii armastatuna. Ma vajan sind nii väga. Ma ei taha sind kaotada."

"Sa ei kaotagi. Kuidas saaksin sind jätta? Jään alati sinuga." 

"Seda lubavad kõik," pomises Maria vaikselt. "Kõik lubavad, aga ei täida seda lihtsalt lubadust." 

"Ma täidan," sosistasin. 

Maria hakkas korraga vaikselt laulma ühte laulu, mis tegelikult on laul kellelegi kõrgemale teavas, isale, kes meid kaitseb ja hoiab, kuid tema sõnad olid hoopis mulle. 

"Kuule, ma ei tea, kuidas minu ema sellesse suhtub ja sinu ema," hakkas Maria rääkima tõsisel toonil. "Ma ei oskagi kuidagi rääkida sellest raskest teemast," jutustas ta edasi. 

"Mis on? Räägi asjast!" läksin juba veidi närvi. 

Maria vaatas mulle oma süütute kutsikasilmadega otsa ja lausus siis: "Kas sa viitsiksid mulle ühe tee teha?" 

"Päriselt?" lõin käeva vastu oma pead. Olin juba nii veendunud, et tal on mingi jama lahti. 

Tüdruk noogutas. 

Muigasin omaette- väike kiusupunn. 

Ajasin end voodist püsti, hakates oma arvutilaua poole liikuma, et korraga sealt ka sodi kööki prügikasti viia. 

"Margo," ütles Maria, mille peale end tema poole keerasin. 

"Mh?" mühatasin. 

"Sa näed praegu üli kuum välja," ütles tüdruk. 

"Uuu," vastasin flirtivalt ja liikusin kööki. 

"Margo," kuulsin tüdruku häält elutoast uuesti. 

"Jah?" küsisin vastu ning panin teevee keema ning kaks kruusi lauale, hakates sinna teekotte otsima. 

"Ma nägin täna unenägu, kus sinu pilt riputati ühe valge maja seinale," rääkis tema. 

"Ja siis?" 

"Kui kellegi pilti unes näed, siis see inimene kas kolib või paaridele tähendab see lahku minekut."

Läksin Maria juurde ning kallistasin teda: "Ma ju ütlen sulle. Ma ei jäta sind. Ükskõik, mis ka ei juhtuks." 

Mu hääles oli kahtluse toon, kuna üha enam ja enam meenus mulle see tobe enne. Üha enam ja enam mõtlesin sellele, et ei suuda Mariat kaitsta. Üha enam ja enam ja enam ma mõtlen sellele, et vaatamata meie suurele armastusele võib midagi halba juhtuda, mida me ei saa ära hoida.