Kuulasin veidi aega Aeti ning Loora juttu, kuid nad rääkisid inimestest, keda ma ei tundnud. Seega oli mul üsna igav.
Margo niheles minu kõrval närviliselt. Ma isegi ei teadnud, mida teha. Pöörasin end siiski tema poole, mille peale poisi suule õrn naeratus tekkis. Ta tõstis oma käe mu kaelale, silitades pöidlaga mu põske.
"Sa oled nii ilus," pomises ta vaikselt, mille peale ma häbelikult naeratasin.
"Ou, tõmba minema!" hüüdis Aet. Kui end tüdruku poole keerasin, nägin, kuidas Rene jälle talle külje alla ujub. "Tra!"
Tõusin püsti.
"Maria, mida sa teed?" küsis Margo.
"Ole tasa!" käratasin vastu.
Läksin Rene juurde, panin talle sõbralikult käe õlale ning küsisin: "Kuule, kus su telefon on?"
"Maria! Mul on nii kahju! Anna andeks, aga keegi ei taha mind! Aet ka ei taha!" hakkas Rene ulguma.
"Ma tean, Rene," vastasin. "Aga kus su telefon?"
"Minu telefon?" küsis tema.
"Jah, sinu telefon," kordasin noogutades.
"Siin," võttis ta kapiservalt musta samsungi.
"Kas saaksid lukust lahti teha?" küsisin siis.
"Miks?" küsis poiss.
"Mul on vaja," ütlesin siis.
"Kas ma siis musi saan?" küsis tema.
"Vaatame," vastasin.
Nägin Margo pahameelest lausa põlevat pilku. See tegi mulle haiget, aga samas ma teadsin, mida teen.
"Kes see Liisa on?" küsisin siis.
"Minu eks," vastas kutt.
Kerisin numbreid, kuni leidsin tema ema numbri, mille valisin.
"Ma teen ühe kõne," ütlesin siis ja läksin veidi eemale. "Aet, palun tegele veidi temaga."
Telefonikõnele vastas armsa häälega naine.
"Tere!" ütlesin. "Olen ühel peol ja teie poeg Rene on liiga palju joonud. Kas teil oleks võimalik talle järgi tulla?"
"Minu poeg? Rene?" küsis naine üllatunult.
"Jah?" vastasin kõhklevalt ja vaatasin ekraani, kas on õige number. "Te olete ju Rene ema?"
"Olen jah. Kes sa oled?"
"See pole tähtis. Kas saaksite oma pojale järgi tulla, sest ta tekitab siin peol probleeme?"
"Jah, ikka."
Ütlesin siis aadressi ning naine lubas kümne minuti pärast kohal olla.
"Mida sa tegid?" küsis Margo pahaselt.
"Kui sina ei kaitse meid, siis teen seda ise. See pole okey, et ta mingi ahistab siin. Ta suudles mind!" ütlesin pahaselt.
Margo jäi vait. Tema nägu muutus. Ma isegi ei oska seda kirjeldada.
"Rene, tule, paneme jalanõud jalga," ütles Aet, kelle najal Rene vaevu püsti püsis. "Millised su jalanõud on?"
"Need," osutas poiss näpuga hallidele tossudele.
Tõstsin need poisi ette ning suure udimise peale saime need lõpuks talle jalga.
"Ma aitan ta ise alla," ütles Margo. "Te olete juba piisavalt teinud."
"Ma pole gay!" hüüdis Rene ja haakis end Aeti külge.
"Ära pressi mul pasteeti välja, lollakas," sisises Aet kurjalt.
Tegin ukse lahti ning hakkasime vaikselt sammu sammu haaval alla minema. Korraga helises poisi telefon, millele ta ise vastas: "Hei, mamps! Emm.. Ma ei tea... Siin on kollased seinad."
"Anna, ma räägin," ütlesin, kätt telefoni poole sirutades.
"Ei!" hüüdis poiss.
"Me kohe tuleme!" hüüdsin vastu.
Kui tänavale jõudsime väljus hallist opelist blond naine.
"Kuradi tainas!" hüüdis ema. "Ma tänan, et mu järgi kutsusite."
"Tal on veel osa asju ma arvan, et üleval, aga me ei teadnud, millised need on. Tulgu järgi, kui on kaine," ütles Aet.
Rene punnis küll vastu, aga viimaks istus ta autos ja läinud ta oligi.
"Ah! Sa oled nii super!" kallistas Aet mind.
Korraga hakkas taevast alla sadama valgeid helbeid.
"See on ilmselt mu kõige meeldejäävaim ja väsitavaim aastavahetus üldse," naersin mina.
"Ah, mul ikka üht-teist eelmistel ka juhtunud, aga tõsi, sellist pidu ei unusta," vastas Aet.
Korraga avas keegi viiendal akna.
"Tra! Hull oled! Sa ei hüppa!" hüüdis keegi, hääl kuulus Tomile.
"Margo!" hüüdsin mina, kuigi ei näinud, kes hüppamas oli.
Aet jooksis tagasi viiendale.
"Lolo, ära lase tal hüpata!" kriiskasin mina. Seda pole vaja, et keegi surma saaks.
YOU ARE READING
Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)
Teen Fiction"Kust tulevad nii imelised sõnad?" "Suust." "Kust need suhu saavad?" "Südamest." Keegi ei oleks oodanud sellist algust ega lõppu. Huumorit, pisaraid ja ootamatuseid täis armastuslugu. - Kalliskivi ei saa lihvida ilma hõõrumiseta. -- NB! Raamat sisal...
