Lamasime seljad vastu seina diivanil, õlad Margoga üksteise vastas.
Mind pani imestama, et ta ei tõrjunudki mind eemale ega tõmmanudki oma õlga ära.
Mul tekkis tahtmine juba peaaegu poisi käest kinni võtta, kuid see pole väga selline film, mille ajal seda teha.
Ma hoopis mõtlesin armunult tema kehale, huultele, nahale, puudutustele. Ma igatsen armastust. Ma tunnen end rohkem armununa, kui kunagi varem.
Miski on temas see, mis mind paelub.
Mu mõtted peas ei anna rahu. Ta teab, et olen varem olnud suhtes ja ilmselt ka seda, et ma pole süütu. Mind häirib see. See oleks ebaaus.
Ma pean saama oma minevikust lahti. Lihtsalt pean.
"Tahad?" küsisin, kui märkasin, et poiss polnud juba ammu ühtegi söönud, kuigi nii väga tahtis neid filmikõrvale. "Popcorni?" Võtsin ühe valge ajuosa meenutava, kuid kerge, kui vahtplast, tüki sõrmede vahele, hoides seda tema nina ees.
Minu üllatuseks ta ei võtnud seda enda kätte ja ei pannud suhu vaid otse minu sõrmede vahelt nii, et tema arvatust pehmemad huuled mu sõrmeotsi paitasid.
"Mm, kui hea popcorn," turtsatas Margo muigega ja võttis siis kausist veel ühe selle minu suu juurde tuues: "Proovi."
Veidi arglikult naeratades avasin suu.
Tõepoolest. Tema antud popcorn oli palju maitsvam, kui need, mida ma enne ise endale suhu panin.
Ta tõmbas rasvased sõrmed üle oma huulte ning panin tähele, et film ei paelunud teda enam ammu.
"Oled väsinud? Tahad magada?" küsisin vaikselt.
"Sa oled?" uuris ta siis.
"Pisut," pomisesin enda nina alla.
***
Järgmisel päeval istusime bussi peale ning sõitsimegi Tallinna.
"Mul on nii veider tunne," pomisesin, vaadates bussiaknast kaugustesse.
"Miks? Mida sa tunned?" küsis poiss.
"Kui ma vaid ise ka teaks," kehitasin õlgu ning pöörasin pilgu poisi pruunidesse silmadesse.
Ta naeratus muutus aina laiemaks ja silmanurkadesse tekkisid pisikesed kortsukesed selle tagajärjel.
"Millega su vanemad siis tegelevad?" uuris Margo.
"Nad rendivad poe ja suveks puhkemaju välja," muigasin õrnalt, kuid valusalt, sest ma olin juba varem neid küsimusi kellegi teatud inimese suust kuulnud.
"Päris lahe tundub. Millega sa tulevikus tegeleda tahad?"
"Arvan, et üsna sama asjaga. Tahan igatahes palju teenida," vastasin mõtlikult.
"Kes meist ei tahaks."
"Aga sina?"
Poiss mõtles väheke ja vastas siis veidi punastades: "Ma tahan ikka vist rekat sõita ja oma firmat."
"Kas sa häbened seda unistust?" imestasin kaastundlikult.
"Võib-olla õige pisut. Kuidagi liiga tavaline ja mõttetu unistus," pomises ta vastu, muutudes tõsiseks.
"Ei ole, sugugi mitte. Pole olemas sellist asja nagu mõttetu unistus," raputasin pead.
"Sa oled ikka nii imeline inimene. Kuidagi nii üli tolerantne ja armas."
"Sina veel rohkem. Kui ma saaks, kingiksin sulle kõik taevatähed, aga siis poleks neist mingit tolku," naeratasin soojalt.
"Mina tooks sulle ka," naeratas Margo, "tähed ja-" Ta jäi hetkeks mõttesse ning siis lausus piinlikust tundes naeratades: "Jah ja kõik."
"Tähed ja kõik?" küsisin mina.
"Mul jooksis juhe veidikene kokku," kratsis poiss kukalt, endal suul muhe naeratus.
YOU ARE READING
Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)
Tínedžerská beletria"Kust tulevad nii imelised sõnad?" "Suust." "Kust need suhu saavad?" "Südamest." Keegi ei oleks oodanud sellist algust ega lõppu. Huumorit, pisaraid ja ootamatuseid täis armastuslugu. - Kalliskivi ei saa lihvida ilma hõõrumiseta. -- NB! Raamat sisal...
