Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

3- Maria

"See on nii hea laul," sosistasin vaikselt, kui laul "Always remember us this way" mängima hakkas.

"On jh," vastas Ave õhates.

Märkasin, kuidas ta veelgi rohkem end Taneli külje alla ajas ning nautis poisi lähedal olemist ilmselgelt rohkem, kui filmi.

Minu jaoks oli see film huvitav, aga pisut liiga pikaks veniv. Mul tekkis tahtmine püsti tõusta ja jalgu sirutada ning veidi midagi muud vaadata, kui suurt ekraani. Seepärast vaatasin lakke, mida ekraanilt peegeldav valgus aeg-ajalt valgustas ning lugesin üle lambid, mis laes olid. Minu pea kohal oli neid 16, aga teist lugemiseni ma ei jõudnud, kuna tundsin, kuidas Margo minupoolne külg vastu mu õlga toetus. Edasi keskendusingi temale, kuni ta viimaks sellest aru sai ja minu poole pilgu pööras, mis mind ehmatas ning ekraani poole tagasi vaatama pani.

Kui lõpuks kinosaalist välja saime, olin jube õnnelik selle veidi puhtama ja värskema õhu üle, mis koridoris oli.

"Kuidas siis film meeldis?" uuris Ave, hoides end Taneli lähedale.

Ma pole kunagi selle aasta jooksul aru saanud, kas nad on päriselt paar või on neil pigem soe sõprus ning õe ja vennalik suhe.

"Mulle meeldis," tõdes Margo mu kõrval ja jäi mind vaatama, oodates ilmselt ka minu vastust Ave küsimusele.

"Jah, päris hea oli. Mulle väga meeldisid laulud, aga see film oli liiga pikk," rääkisin enda seisukohast.

"Te lähete nüüd bussile?" küsis Margo.

"Ma lähen Taneli juurde," muigas Ave, vaadates kordamööda mulle ja Margole otsa.

"Ma kutsun endale ema järgi." Hakkasin taskust telefoni välja urgitsema, kuhu oli saabunud mõned messengeri teated ja snapid.

"Hästi. Esmaspäevani!" hüüdis Ave, kui Taneliga koos ära hakkas jalutama.

"Olgu!" hüüdsin käega neile viibates, samal ajal telefonist kutsunisheli kuulates.

"Hei! Sul juba kino läbi?" kõlas telefoni ema rõõmus hääl.

"Kas sa saad mulle järgi tulla?"

"Saan tulla kuskil tunni aja pärast. Pean ära ootama, et kamin ära köeks."

"Olgu, eks ma ootan siis. Helista," vastasin neutraalse hääletooniga ning panin kõne kinni.

"Tund aega oodata?" oli Margo kõne pealt kuulanud.

"Mhm," pomisesin vastuseks.

"Tahad minna parki või midagi?" pakkus poiss välja.

"Olgu," vastasin naeratades.

Jalutasime vaikides üle ülekäigu raja. Ühtegi autot ei sõitnud ja ka inimesi polnud enam hilja õhtul liikumas näha. Olime vaid meie.

"Kaua sa Ave üldse tead?" pärisin selleks, et vaikust meie vahel lõhkuda, kuigi see polnud isegi häiriv.

"Suht nii kaua, kui mäletan. Kaua sa?" rääkis poiss ja aeglustas oma sammu. Tema peakülge kinni geelitatud soeng muutis ta väljanägemiselt veidi vampiirilikuks sellel pimedal sügisõhtul. Mantel ja saapad andsid juurde soliitsust.

"No ta oli mu klassiõde," võdistasin õlgu. Ise ka ei tea kas külmast või siis lihtsalt näitamaks ükskõiksust. "Kas sa mängid mõnd pilli?"

"Ei, aga ma tean, et sa mängid flööti."

Ma jäin suu ammuli teda vaatama. "Kuidas sa seda tead?"

"No sa mainisid."

"Ja sa mäletad seda?" muutus mu imestus veel suuremaks.

Poiss noogutas. "Kuidas sul kutiga läheb?" uuris ta seejärel, mis mind lausa seisatama pani.

"Sa tead seda ka?" pomisesin endale nina alla.

"Facebookis märkisid end suhtes," ütles Margo, ise ka peatudes.

"Ma ise ka ei tea," ohkasin vaikselt ja jätkasin sammu. "Aga sul?"

"Mis?"

"Kuidas sul Liselliga?"

"Emm," toetas Margo hetkeks käe vastu enda laupa, mõeldes välja, mida vastata. "No me pole paar. Pole juba aasta otsa."

"Mis siis juhtus?" pärisin, kuid kohe pärast seda laususin: "Vabandan."

"Ei no mis... Ma ei sobinud talle. Tal polnud minuga mingit plaani."

---

Lucsya: Kas olete näinud "Star is born"? Milline on teie lemmik laul seal? Kuidas film meeldis?