Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

8- Maria

Käes oli reede. See kõige põnevam päev. 

Lugesin sekundeid, et viimane tund, matemaatika, läbi saaks, kuid just siis, kui kogu klass oli ühe ülesandega juba lõpuni jõudnud ning hakkas asju kokku panema, ütles õpetaja: "Meil on veel üks minut aega. Jõuame ühe ülesande veel teha." Võima vaid ette kujutada, milline piinatud pilkude meri toda vanemat meesterahvast tahvli ees, jõllitasid. 

Vaatasin oma telefoni, et näha ega ometi keegi juba kirjutanud ei ole- Margo. 

Eip. Mitte ainsadki sõnumit.

"Teeme veel ühe ülesande?" küsis õpetaja paljalt meie kiusamiseks. 

"Ei!" karjus klass. Gümnaasium eks ole, aga vahel oleme ka ikka nagu esimene klass. 

"Head nädalavahetust!" soovid õpetaja, kui pooled õpilased juba klassist välja olid jõudnud. Kui nad sama kiiresti ka ülesandeid lahendaksid, siis lõpetaksime juba praegu bakalaureusi. 

"Lähed kesklinna?" uuris mu klassiõde, kellel veel üks matemaatika ees ootas. Terve ühe tunni passis ta niisama, kuna laial matemaatikal oli tund ning alles nüüd hakkab kitsal. Tunnen talle kaasa. saan 45 minutit varem nädalavahetust nautima. 

"Ei. Emps tuleb järgi," ütlesin pead raputades. Viskasin koti sõbranna kõrvale ning kiirustasin garderoobi, et sealt kuidagi viisi nädalavahetust veetma tunglevast rahvamassist oma mantel kätte saada. 

"Mida sa nädalavehetusel plaanid?" küsis Jane, kui tagasi tema juurde jõudsin ning sättis oma tumepruunid lokid õlgadeni lokid hobusesabasse. 

"Ma ei tea veel. Eks esmaspäeval kuuled," kehitasin õlgu, tehes ette kavala näo. 

"Hea küll," muigas tema ja hakkas matemaatika klassi minema. 

"Head nädalavahetust!" soovis ta veel enne, kui trepist üles jõudis. 

"Sulle ka!" hõikasin vastu. 

Astusin kooliuksest välja. Värske õhk tervitas mind. Kuigi oli õues miinuskraadid, mis mulle eriti ei meeldi, tundsin, kuidas vabadus minu sees keerleb. 

Korraga värises taskus mu telefon, mille suures lootuses Margolt sõnumit saada, selle kätte võtsin. 

Jane
Oot. Sa läksid oma kutist lahku või?

Maria
No... Jah. 

Jane
Ma ikka lootsin, et lepite ära. 

Maria
Temaga ei anna midagi leppida. Ma tunnen end niigi lollina. 

Jane

Jäta nüüd. 

Maria
Come on! Sa ei tunne teda onja!

Jane
Ei no sinu otsustada. Kahju lihtsalt. 

Maria
Vähemalt ma ei pea enam tema juurde Tallinna sõitma pikka maad selleks, et niisama passida, kuni ta arvutis mitte huvitavaid mänge mängib. Oleks siis GTA 5 või CS:GO või kasvõi Minecraft. Ei. Mingid mõttetud mängud. 

Jane
Olgu, ära nüüd endal kopse ära rebesta. 

Maria
Kuule, sina arvuta. Logaritm alusel viis. Hhaha... Ma juba prii. 

Jane
Ole vait. Okey. Ma lõpetan. Õps juba vaatab mind oma leegitseva pilguga. 

Maria
Bakaa. 

Jane
Bye. 

Ema keeras parklasse sisse, sel korral oli ta enda autoga tulnud- hõbeda karva škoda. 

"Kuidas koolis?" küsis ta, kui esiistmel, tema kõrval, istet võtsin ning koolikoti tagaistmele viskasin nagu tühise soolika, mis tõi kuuldavale väikese prantsatuse. 

"Häh, see mate õps on ikka paras vembumees. Aga ei. Füüsika oli täna naljakam, aga samas see teema, mis seal praegu on on päris huvitav. Õppisime mootoreid ehitama."

"Kas lähme kuskile sööma ka? Mul õhtul kell neli koerte kool ka. Saaksin su siis Selveri juurde viia. Jätan auto nagunii sinna parklasse, kuna seal koertekooli parklas on selline muda ja pask laiali, et jääksin sinna lihtsalt kinni või lõhuksin auto ära."

Selveri juurde minek tähendab seda, et ta peab silmas Margo juurde minekut. 

"Ma pean temalt küsima," pomisesin telefoni taskust välja võttes. 

Maria
Hei! Mu ema läheb täna kell neli koertekooli ja saaks mu sinu juurde tuua ja pärast mind ka tagasi koju viia. Äkki tahad kokku saada?

Margo
Hei! Mul täna õhtul tulevad osad sõbrad külla. Sa võid ka tulla. 

Maria
Sinu juurde? 

Margo
Jap, aga võime enne seda koos jalutada või miskit. Sest nad tulevad alles kuskil kuue ajal. Ma arvan. 

Maria
Olgu. Saame siis veidi enne nelja Selveri juures kokku?

Margo
Teeb nii!