Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

37- Margo

Mu pea käis ringi ning süda oli paha. Istusin vetsupoti kaanel, toetades pead vastu seina. 

Ma olen üks kuradi nõme tropp. 

"Margo, palun ava see uks. Palun," kuulsin Maria anuvat häält, mille peale ukse lukust lahti keerasin. Maria tuli sisse, keerates ust uuesti seestpoolt lukku. 

"Margo," laskus ta põlvedele, silitades mu õlga. "Mis sul on?" 

Tema hääl oli rahulik ja kajas nagu läbi udu. 

"Ma tahan üksi olla," pomisesin vaid. 

"Räägi, mis sul on ja ma lasen sul siis üksi olla. Varsti on uus aasta käes. Kõik lähevad ilutulestikku vaatama. Saad siis kaineks end magada."

"Ma ei taha rääkida," pomisesin vaikselt. "Tahan olla üksi. Olen loodud olema üksi."

"Keegi pole loodud üksi olema. Oleme koos üksi."

"Ma ei taha koos olla üksi. Tahan olla üksi üksi." Hakkasin neid sõnu öeldes nutma. 

"Kas praegu või sa tahad, et ma täiesti ära lähen?" küsis tüdruk vaikselt. "Ma tahan ainult aidata." 

"Sa ei saa aidata. Ma olen juba selline tropp. Seda ei saa muuta. Mine ära!" 

"Sa oled nii egoistlik." Maria võttis riiuli pealt minu žileti ning läks vetsust välja. Keerasin ukse pärast seda uuesti lukku. 

Natuke aega pärast enda haletsemist kuulsin, kuidas korter oli vaikseks jäänud. 

Olin enda peale pahane, et rikkusin ilusa aastavahetuse ära. Ja seda veel oma kõige kallimal inimesel. 

Ma pean enne uut aastat vabandust paluma, aga kuidas... 

Mulle on varemgi öeldud, et oleks egoistlik. See teeb kohutavalt haiget, sest ma ei hooli endast üldse. 

Maria on mull paar korda kuskil muu jutu sees öelnud, et kui inimene ei suuda iseennastki armastada, siis ta ei suuda ka kedagi teist armastada. 

Tal on ilmselt õigus. Kui ma ei suuda ennastki armastada, siis kuidas ma teda armastada peaksin suutma? 

Ma armastan teda, aga ma ei oska seda välja näidata... 

Olen jah egoistlik, et teda eemale peletan, kui tema vajab mind. Maria on olnud olemas, kui teda vajan, aga mina tema jaoks mitte... 

See närib mu sees. 

Ilmselt on tema unenägudel ikkagi õigus. 

"Margo ja Maria, me lähme ilutulestikku vaatama. Tulge ka," kuulsin Aeti häält. 

"Mariat pole siin," pomisesin vastu. 

"Kus ta siis on?" küsis Aet. "Sain aru, et te räägite omavahel."

Korraga meenus mulle, et Maria minu žileti kaasa võttis. Mul tekkis hirm. Mis siis, kui ma ei tea tema kohta nii palju, kui peaksin? 

Ma loodan, et praegu tema unenägu ei täitu. Ma loodan, et ta pole nii nõrk või tugev, et suudaks seda teha. 

Ei.. Ta ei teeks endale midagi... Ega ju? 

Ma ei andestaks seda endale mitte kunagi. 

Avasin vaikselt vetsuukse. 

"Me peame ta üles leidma," pomisesin. 

"Kas sa nutsid?" küsis Aet ehmunult. "Mis teie vahel juhtus?" 

"Ma ei tea. Me vist tülitsesime, aga ma ei tea miks. Ma ajasin ta närvi."

"Teised on juba all. Äkki on Maria ka seal," rääkis Aet, pannes jalanõusid endale jalga. 

Panin end ka riidesse ning läksin alla. 

Mariat ma ei näinud endiselt. Uue aastani oli jäänud veel kakskümmend minutit. 

Mu kujutlusvõime tappis mu sisikonda. Kogu olukord ja hirm oli mu täiesti kaineks muutnud. 

"Aet, ma kardan Maria pärast. Teda pole siin. Ta võttis mu žileti kaasa," võtsin tüdruku randmest kinni. 

"Kus ta olla võib? Miks ta su žileti võttis? Mis ta sellega teeb?" muutus Aet rahutuks. 

"Ma kardan, Aet," pomisesin. Üle keha jooksid külmavärinad. 

---

Lucsya: Mis Mariaga juhtus? Kus Maria on?