"Kesklinn," ütles Ave ning vajutas stopp nuppu. Juba nägin, kuidas poisid peatuses seisid, jalalt jalale tammudes, käed sügaval mantli taskutes.
"Ohsaa, ma pole Margot varem nii üles lööduna näinudki," imestas Ave bussist välja astudes ning Tanelile ja Margole ühe kalli kinkides.
Nad on juba üli pikka aega sõbrad olnud. Margoga tutvus Ave vist juba lasteaias.
"Hei!" ütlesin mina. Poisid ei teadnud, kas ka mind kallistada või siis lihtsalt minema hakata.
Valituks osutus teine variant, kuna nad surusid oma käed tagasi taskutesse ja seadsid sammud kinomaja poole.
"Maria on nagu vaim, kellest kohati ei kuule vahepeal midagi ja siis jälle ilmub ta kuskilt eikuskilt välja," muigas Tanel.
"Seda ütles Gertu ka, kes minuga ühes lasteaia rühmas käis, et kõik teadsid, kuhu kooli nad läksid, aga mina kadusin ära. Nüüd gümnaasiumis avastasime, et ennäe, olime kunagi koos ühes rühmas," rääkisin mina, kuid kahetsesin seda, kuna mu jutu mõte kadus kuskile tühjusesse ära, kuigi kõik kuulasid.
"Gertu on su klassiõde?" küsis Margo.
"Paralleelikas," vastas Ave.
Midagi hakkasid Ave ja Tanel omavahel rääkima, kuid ma ei keskendunud enam nende jutule vaid Margo naeratusele, mille saatel tema silmad mind jälgisid.
Margo tõesti meeldis mulle kunagi, aga ma ei ole sellist tüüpi, kes teiste suhtele vahele segaks. Tal on Lisell. Ja minul Kennet, kes varsti enam pole.
Kennet teeb haiget ainult oma ignoreerimisega.
Aga enam ma ei tunne valu, kuna ma ei kavatse temaga rohkem koos olla.
"Ma lähen käin tualetis," teatas Tanel.
"Okey," vastas Ave ja võttis taskust välja helisema hakanud telefoni ning läks eemale.
Me seisime Margoga järjekorra juurde.
"Te võite ette minna," ütles Margo ühele naisele, kes meie taha seisma oli tulnud.
Naine läkski meist ette ja sõnas siis: "Kena paar olete."
"Ei, me, eh," hakkasime Margoga muhelema ja liikusime üksteisest väheke kaugemale.
Üle mu keha jooksid judinad.
"Neli piletit," ütles Tanel.
"Grupipiletid?" küsis kassiir.
"Jah. Kaheteistkümnes rida, kohad 15 kuni 18," vastas poiss ja ulatas naisele kümne eurose.
"Head filmielamust!" ütles naine meile pileteid ulatades.
Saal oli juba rahvast täis. Liikusime omadele kohtadele.
Võtsin endal mantli seljast ning asetasin enda põlvedele. Margo mu kõrval istus liikumatult naelutatud pilguga tühja ekraani vahtides.
"Margo vaatab alati kõiki filme liikumatult ja tuimalt," rääkis Ave naljatades.
"Mida?" pööras poiss pea tüdruku poole.
"Ei midagi," itsitas Ave ja nõjatus Taneli poole.
"Millal sa viimati kinos käisid?" alustasin Margoga juttu, hammustades kogemata keelde, seepärast imeliku näo ette tehes.
"Mingi pool aastat tagasi Avega käisime," vastas poiss naeratades.
"Millega sa vabal ajal tegeled?" uurisin edasi.
"Väga mitte millegagi," vastas poiss kidakeelselt.
Sain aru, et ta oli kuidagi krampis. Tema selg oli mugavate kinoistmete kohta liiga sirgu ning käed liiga korralikult toetatud käsipuudele.
Ta istus nii nagu oleks lennukis, mis hakkab kohe õhku tõusma.
"Film algab," lausus Ave, kui tuled saalis kustuma hakkasid. Ma jäin vait ja viisin pilgu ekraanile, kus hakkasid jooksma reklaamid.
"Kas sa treilerit ka vaatasid?" küsis Margo.
"Jah, tundus päris hea film."
YOU ARE READING
Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)
Teen Fiction"Kust tulevad nii imelised sõnad?" "Suust." "Kust need suhu saavad?" "Südamest." Keegi ei oleks oodanud sellist algust ega lõppu. Huumorit, pisaraid ja ootamatuseid täis armastuslugu. - Kalliskivi ei saa lihvida ilma hõõrumiseta. -- NB! Raamat sisal...
